¹Salmo de David. BENDITO sea Jehová, mi roca, Que enseña mis manos á la batalla, Y mis dedos á la guerra:

¹Taaveti laul. Tänatud olgu Issand, mu kalju, kes õpetab mu käsi lahinguks ja mu sõrmi sõjaks,

²Misericordia mía y mi castillo, Altura mía y mi libertador, Escudo mío, en quien he confiado; El que allana mi pueblo delante de mí.

²tema, kes on mu heldus ja mu mäelinnus, mu kindel varjupaik ja mu päästja, minu kilp ja see, kelle juures ma pelgupaika otsin; ta alistab minule mu rahva.

³Oh Jehová, ¿qué es el hombre, para que de él conozcas? ¿O el hijo del hombre, para que lo estimes?

³Oh Issand! Mis on inimene, et sa tahad teda tunda? Mis on inimlaps, et sa paned teda tähele?

⁴El hombre es semejante á la vanidad: Sus días son como la sombra que pasa.

⁴Inimene on tuuleõhu sarnane: tema päevad on nagu mööduv vari.

⁵Oh Jehová, inclina tus cielos y desciende: Toca los montes, y humeen.

⁵Issand, kalluta oma taevaid ja tule alla, puuduta mägesid, et need suitseksid!

⁶Despide relámpagos, y disípalos, Envía tus saetas, y contúrbalos.

⁶Löö välku ja pilluta nad laiali, läkita oma nooled ja peleta neid!

⁷Envía tu mano desde lo alto; Redímeme, y sácame de las muchas aguas, De la mano de los hijos de extraños;

⁷Siruta oma käed ülalt, päästa ja tõmba mind välja suurest veest, võõramaa laste käest,

⁸Cuya boca habla vanidad, Y su diestra es diestra de mentira.

⁸kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi!

⁹Oh Dios, á ti cantaré canción nueva: Con salterio, con decacordio cantaré á ti.

⁹Jumal, ma laulan sulle uue laulu! Ma mängin kümnekeelsel naablil sinule,

¹⁰Tú, el que da salud á los reyes, El que redime á David su siervo de maligna espada.

¹⁰kes annad abi kuningaile, kes päästsid oma sulase Taaveti kurja mõõga eest.

¹¹Redímeme, y sálvame de mano de los hijos extraños, Cuya boca habla vanidad, Y su diestra es diestra de mentira.

¹¹Päästa mind ja vabasta mind võõramaa laste käest, kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi,

¹²Que nuestros hijos sean como plantas crecidas en su juventud; Nuestras hijas como las esquinas labradas á manera de las de un palacio;

¹²et meie pojad oleksid noorpõlves nagu hästi kasvatatud taimed, ja meie tütred nagu templi ehituses ilusasti voolitud nurgasambad,

¹³Nuestros graneros llenos, provistos de toda suerte de grano; Nuestros ganados, que paran á millares y diez millares en nuestras plazas:

¹³et meie aidad oleksid täis ning annaksid iga liiki vilja, et meie lambakari kasvaks tuhandekordseks ja kümne tuhande kordseks meie nurmedel,

¹⁴Que nuestros bueyes estén fuertes para el trabajo; Que no tengamos asalto, ni que hacer salida, Ni grito de alarma en nuestras plazas.

¹⁴et meie veised oleksid tiined, et ei juhtuks kahju ega kaotust, et ei oleks hädakisa meie tänavatel!

¹⁵Bienaventurado el pueblo que tiene esto: Bienaventurado el pueblo cuyo Dios es Jehová.

¹⁵Õnnis on rahvas, kelle käsi nõnda käib. Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand.