1Masquil de Asaph. ESCUCHA, pueblo mío, mi ley: Inclinad vuestro oído á las palabras de mi boca.
1Aasafi õpetuslaul. Pane tähele, mu rahvas, minu Seadust, pöörake oma kõrvad minu sõnade poole!
2Abriré mi boca en parábola; Hablaré cosas reservadas de antiguo:
2Ma avan oma suu õpetussõnadega, ma ilmutan mõistatusi muistsest ajast.
3Las cuales hemos oído y entendido; Que nuestros padres nos las contaron.
3Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud,
4No las encubriremos á sus hijos, Contando á la generación venidera las alabanzas de Jehová, Y su fortaleza, y sus maravillas que hizo.
4seda me ei taha salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud.
5El estableció testimonio en Jacob, Y pusó ley en Israel; La cual mandó á nuestros padres Que la notificasen á sus hijos;
5Ta asetas tunnistuse Jaakobisse ja seadis Iisraelisse Seaduse, mida ta käskis meie esivanemail teatada oma lastele,
6Para que lo sepa la generación venidera, y los hijos que nacerán; Y los que se levantarán, lo cuenten á sus hijos;
6et tulevane põlv seda tunneks, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõuseksid seda jutustama oma lastele,
7A fin de que pongan en Dios su confianza, Y no se olviden de las obras de Dios, Y guarden sus mandamientos:
7ja et nad paneksid oma lootuse Jumala peale ega unustaks Jumala tegusid, vaid peaksid tema käske
8Y no sean como sus padres, Generación contumaz y rebelde; Generación que no apercibió su corazón, Ni fué fiel para con Dios su espíritu.
8ega oleks nagu nende esivanemad, kangekaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale.
9Los hijos de Ephraim armados, flecheros, Volvieron las espaldas el día de la batalla.
9Efraimi lapsed, varustatud ammulaskjad, pöörasid selja lahingu päeval.
10No guardaron el pacto de Dios, Ni quisieron andar en su ley:
10Nad ei pidanud Jumala lepingut, vaid keeldusid käimast ta Seaduse järgi
11Antes se olvidaron de sus obras, Y de sus maravillas que les había mostrado.
11ja unustasid ta suured teod ja ta imetööd, mis ta neile oli näidanud.
12Delante de sus padres hizo maravillas En la tierra de Egipto, en el campo de Zoán.
12Nende esivanemate ees tegi ta imet Egiptusemaal Soani väljal.
13Rompió la mar, é hízolos pasar; E hizo estar las aguas como en un montón.
13Ta lõhestas mere ja laskis nad minna läbi ning pani vee seisma nagu paisu.
14Y llevólos de día con nube, Y toda la noche con resplandor de fuego.
14Ta juhtis neid päeva ajal pilvega ja kogu öö tule valgusega.
15Hendió las peñas en el desierto: Y dióles á beber como de grandes abismos;
15Ta lõhestas kaljud kõrbes ja jootis neid otsekui suurtest ürgveevoogudest.
16Pues sacó de la peña corrientes, E hizo descender aguas como ríos.
16Ta pani vulisema veesooned kaljust ja vee voolama nagu jõed.
17Empero aun tornaron á pecar contra él, Enojando en la soledad al Altísimo.
17Siiski nad tegid ikka edasi pattu tema ees, tõrkudes kuivas kõrbes Kõigekõrgema vastu.
18Pues tentaron á Dios en su corazón, Pidiendo comida á su gusto.
18Nad kiusasid Jumalat oma südames, nõudes toitu oma himu järgi,
19Y hablaron contra Dios, Diciendo: ¿Podrá poner mesa en el desierto?
19ja nad rääkisid Jumala vastu, öeldes: 'Kas Jumal suudab katta laua ka kõrbes?
20He aquí ha herido la peña, y corrieron aguas, Y arroyos salieron ondeando: ¿Podrá también dar pan? ¿Aparejará carne á su pueblo?
20Ennäe, ta lõi küll kaljut, ja veed jooksid ja ojad voolasid. Kas tema võib anda ka leiba? Kas ta võib valmistada liha oma rahvale?'
21Por tanto oyó Jehová, é indignóse: Y encendióse el fuego contra Jacob, Y el furor subió también contra Israel;
21Sellepärast, kui Issand seda kuulis, siis ta raevutses, tuli süttis Jaakobis ja viha tõusis Iisraeli vastu,
22Por cuanto no habían creído á Dios, Ni habían confiado en su salud:
22sest et nad ei uskunud Jumalasse ega lootnud tema pääste peale.
23A pesar de que mandó á las nubes de arriba, Y abrió las puertas de los cielos,
23Siis ta andis käsu pilvedele ülal ja avas taeva uksed
24E hizo llover sobre ellos maná para comer, Y dióles trigo de los cielos.
24ning laskis sadada nende peale mannat toiduks; ta andis neile taeva vilja.
25Pan de nobles comió el hombre: Envióles comida á hartura.
25Inimene sõi inglite leiba; ta lähetas neile rooga, nõnda et küllalt sai.
26Movió el solano en el cielo, Y trajo con su fortaleza el austro.
26Ta tõstis taeva alla idatuule ja ajas üles oma vägevusega lõunatuule;
27E hizo llover sobre ellos carne como polvo, Y aves de alas como arena de la mar.
27ja ta laskis nende peale sadada liha nagu põrmu ja tiivulisi linde nagu mere liiva,
28E hízolas caer en medio de su campo, Alrededor de sus tiendas.
28ning pillutas need nende leeri keskele, ümber nende majade.
29Y comieron, y hartáronse mucho: Cumplióles pues su deseo.
29Siis nad sõid ja nende kõhud said kõvasti täis. Nii ta saatis neile, mida nad himustasid.
30No habían quitado de sí su deseo, Aun estaba su vianda en su boca,
30Aga veel ei võõrdunud nad oma himust ja nende söök oli alles nende suus,
31Cuando vino sobre ellos el furor de Dios, Y mató los más robustos de ellos, Y derribo los escogidos de Israel.
31kui Jumala viha juba tõusis nende vastu ja tappis tugevamad nende seast ning surus põlvili Iisraeli noored mehed.
32Con todo esto pecaron aún, Y no dieron crédito á sus maravillas.
32Kõigest sellest hoolimata tegid nad ikka pattu ega uskunud tema imedesse.
33Consumió por tanto en nada sus días, Y sus años en la tribulación.
33Siis ta lõpetas nende päevad tuulepuhangus ja nende aastad äkilises hukkumises.
34Si los mataba, entonces buscaban á Dios; Entonces se volvían solícitos en busca suya.
34Kui ta neid tappis, nõudsid nad teda ning pöördusid ja otsisid Jumalat
35Y acordábanse que Dios era su refugio. Y el Dios Alto su redentor.
35ja tuletasid meelde, et Jumal on nende kalju, ja et Jumal, Kõigekõrgem, on nende lunastaja.
36Mas le lisonjeaban con su boca, Y con su lengua le mentían:
36Kuid nad petsid teda oma suuga ja valetasid temale oma keelega.
37Pues sus corazones no eran rectos con él, Ni estuvieron firmes en su pacto.
37Sest nende süda ei olnud kindlasti tema küljes, ja nad ei olnud ustavad tema lepingu pidamises.
38Empero él misericordioso, perdonaba la maldad, y no los destruía: Y abundó para apartar su ira, Y no despertó todo su enojo.
38Aga tema on armuline: ta lepitab pahateod ega tule hävitama, vaid võtab sagedasti tagasi oma viha ega lase kogu oma vihaleeki tõusta.
39Y acordóse que eran carne; Soplo que va y no vuelve.
39Talle tuli meelde, et nad on liha, tuuleõhk, mis läheb ära ega tule tagasi.
40Cuántas veces lo ensañaron en el desierto, Lo enojaron en la soledad!
40Kui mitu korda nad tõrkusid tema vastu kõrbes ja tegid temale meelehaiget tühjal maal.
41Y volvían, y tentaban á Dios, Y ponían límite al Santo de Israel.
41Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha.
42No se acordaron de su mano, Del día que los redimió de angustia;
42Nad ei meenutanud enam tema kätt ega seda päeva, mil ta nad lahti ostis rõhujate käest,
43Cuando puso en Egipto sus señales, Y sus maravillas en el campo de Zoán;
43kui ta tegi tunnustähti Egiptuses ja oma imetähti Soani väljal,
44Y volvió sus ríos en sangre, Y sus corrientes, porque no bebiesen.
44kui ta muutis vereks nende jõed, nii et nad ei saanud oma veeojadest juua.
45Envió entre ellos una mistura de moscas que los comían, Y ranas que los destruyeron.
45Ta läkitas nende sekka parme, kes neid sõid, ja konni, kes neile kahju tegid.
46Dió también al pulgón sus frutos, Y sus trabajos á la langosta.
46Ta andis nende vilja mardikaile ja nende rühkimise rohutirtsudele.
47Sus viñas destruyó con granizo, Y sus higuerales con piedra;
47Ta lõi rahega maha nende viinapuud ja jääsajuga nende metsviigipuud.
48Y entregó al pedrisco sus bestias, Y al fuego sus ganados.
48Ta andis nende veised rahe kätte ja nende kariloomad välkude kätte.
49Envió sobre ellos el furor de su saña, Ira y enojo y angustia, Con misión de malos ángeles.
49Ta läkitas nende peale oma hirmsa viha, raevu ja meelepaha, kitsikuse ja kurjade inglite parve.
50Dispuso el camino á su furor; No eximió la vida de ellos de la muerte, Sino que entregó su vida á la mortandad.
50Ta sillutas tee oma vihale ega säästnud nende hingi surmast, vaid andis nende elu katku kätte.
51E hirió á todo primogénito en Egipto, Las primicias de las fuerzas en las tiendas de Châm.
51Ta lõi maha kõik esmasündinud pojad Egiptuses, mehejõu esmikud Haami telkides.
52Empero hizo salir á su pueblo como ovejas, Y llevólos por el desierto, como un rebaño.
52Aga oma rahva ta saatis teele nagu lambad ja juhtis neid nagu karja kõrbes;
53Y guiólos con seguridad, que no tuvieron miedo; Y la mar cubrió á sus enemigos.
53ja ta juhatas neid nõnda, et nad olid julged ega olnud hirmunud; aga nende vaenlased kattis meri.
54Metiólos después en los términos de su santuario, En este monte que ganó su mano derecha.
54Ja ta viis nad oma pühale maale, sinna mäele, mille ta parem käsi oli omandanud;
55Y echó las gentes de delante de ellos, Y repartióles una herencia con cuerdas; E hizo habitar en sus moradas á las tribus de Israel.
55ja ta kihutas ära rahvad nende eest ning jagas nende maa liisuga pärisosadeks; ja ta pani nende telkidesse elama Iisraeli suguharud.
56Mas tentaron y enojaron al Dios Altísimo, Y no guardaron sus testimonios;
56Aga nemad ajasid kiusu ja trotsisid Jumalat, Kõigekõrgemat, ega pidanud tema tunnistusi,
57Sino que se volvieron, y se rebelaron como sus padres: Volviéronse como arco engañoso.
57vaid loobusid neist ning murdsid ustavuse, nõnda nagu nende vanemad, ja põrkasid kõrvale, nagu lõtv amb,
58Y enojáronlo con sus altos, Y provocáronlo á celo con sus esculturas.
58ja vihastasid teda oma ohvrikinkudega ja ärritasid teda oma puuslikega.
59Oyólo Dios, y enojóse, Y en gran manera aborreció á Israel.
59Jumal kuulis seda ja raevutses ning hülgas Iisraeli täiesti
60Dejó por tanto el tabernáculo de Silo, La tienda en que habitó entre los hombres;
60ja heitis ära hoone Siilos, telgi, mille ta oli püstitanud inimeste keskele.
61Y dió en cautividad su fortaleza, Y su gloria en mano del enemigo.
61Ta andis vangi oma vägevuse ja ilu oma vaenlaste kätte,
62Entregó también su pueblo á cuchillo, Y airóse contra su heredad.
62ja andis oma rahva mõõga kätte ning raevutses oma pärisosa vastu.
63El fuego devoró sus mancebos, Y sus vírgenes no fueron loadas en cantos nupciales.
63Nende noored mehed sõi tuli ja nende neitsid jäid pulmailuta;
64Sus sacerdotes cayeron á cuchillo, Y sus viudas no lamentaron.
64nende preestrid langesid mõõga läbi ja nende lapsed ei saanud nutta leinanuttu.
65Entonces despertó el Señor á la manera del que ha dormido, Como un valiente que grita excitado del vino:
65Aga Issand ärkas otsekui unest, nagu sangar, kes veiniuimast virgub,
66E hirió á sus enemigos en las partes posteriores: Dióles perpetua afrenta.
66ja lõi oma vaenlased põgenema; ta pani nad igaveseks teotuseks.
67Y desechó el tabernáculo de José, Y no escogió la tribu de Ephraim.
67Ta hülgas ka Joosepi telgi ega valinud Efraimi suguharu.
68Sino que escogió la tribu de Judá, El monte de Sión, al cual amó.
68Ent Juuda suguharu ta valis enesele, Siioni mäe, mida ta armastab.
69Y edificó su santuario á manera de eminencia, Como la tierra que cimentó para siempre.
69Ja tema ehitas oma pühamu nagu taeva kõrguse, nagu ilmamaa, mille ta on rajanud igaveseks.
70Y eligió á David su siervo, Y tomólo de las majadas de las ovejas:
70Ja ta valis oma sulase Taaveti, võttes tema ära lambataradest.
71De tras las paridas lo trajo, Para que apacentase á Jacob su pueblo, y á Israel su heredad.
71Imetajate lammaste järelt ta tõi tema, et ta karjataks ta rahvast Jaakobit ja ta pärisosa Iisraeli.
72Y apacentólos con entereza de su corazón; Y pastoreólos con la pericia de sus manos.
72Ja Taavet karjatas neid südame laitmatuses ning juhtis neid osava käega.