1YO soy la rosa de Sarón, Y el lirio de los valles.
1'Mina olen Saaroni liilia, orgude lilleke.'
2Como el lirio entre las espinas, Así es mi amiga entre las doncellas.
2'Otsekui lilleke orjavitste keskel, nõnda on mu kullake tütarlaste keskel.'
3Como el manzano entre los árboles silvestres, Así es mi amado entre los mancebos: Bajo la sombra del deseado me senté, Y su fruto fué dulce en mi paladar.
3'Otsekui õunapuu metsa puude keskel, nõnda on mu kallim noorte meeste keskel. Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus.
4Llevóme á la cámara del vino, Y su bandera sobre mí fué amor.
4Tema on mind viinud pidukotta, ja selle lipp mu kohal on Armastus.
5Sustentadme con frascos, corroboradme con manzanas; Porque estoy enferma de amor.
5Kosutage mind rosinatega, elustage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige!
6Su izquierda esté debajo de mi cabeza, Y su derecha me abrace.
6Tema vasak käsi on mu pea all ja tema parem käsi kaisutab mind.
7Yo os conjuro, oh doncellas de Jerusalem, Por las gamas y por las ciervas del campo, Que no despertéis ni hagáis velar al amor Hasta que quiera.
7Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, gasellide või aasa hirvede juures: ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab!
8La voz de mi amado! He aquí él viene Saltando sobre los montes, brincando sobre los collados.
8Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb, ronides mägedel, hüpeldes küngastel.
9Mi amado es semejante al gamo, ó al cabrito de los ciervos. Helo aquí, está tras nuestra pared, Mirando por las ventanas, Mostrándose por las rejas.
9Mu kallim on nagu gasell või noor hirv. Vaata, ta seisab meie seina taga, heidab pilgu aknaist sisse, vaatab läbi võrede.
10Mi amado habló, y me dijo: Levántate, oh amiga mía, hermosa mía, y vente.
10Mu kallim räägib ja ütleb mulle: 'Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!'
11Porque he aquí ha pasado el invierno, Hase mudado, la lluvia se fué;
11Sest vaata, talv on möödunud, vihm on läinud oma teed,
12Hanse mostrado las flores en la tierra, El tiempo de la canción es venido, Y en nuestro país se ha oído la voz de la tórtola;
12maa peal on näha õiekesi, lauluaeg on tulnud ja meie maal on kuulda turteltuvi häält.
13La higuera ha echado sus higos, Y las vides en cierne Dieron olor: Levántate, oh amiga mía, hermosa mía, y vente.
13Viigipuu küpsetab oma marju, viinapuud õitsevad ja lõhnavad. Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
14Paloma mía, que estás en los agujeros de la peña, en lo escondido de escarpados parajes, Muéstrame tu rostro, hazme oir tu voz; Porque dulce es la voz tuya, y hermoso tu aspecto.
14Mu tuvike kaljulõhedes, kuristiku peidupaigas! Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!'
15Cazadnos las zorra, las zorras pequeñas, que echan á perder las viñas; Pues que nuestras viñas están en cierne.
15'Võtke meile kinni rebased, väikesed rebased, kes rikuvad viinamägesid, sest meie viinamäed õitsevad!
16Mi amado es mío, y yo suya; El apacienta entre lirios.
16Mu kallim on minu, ja mina kuulun temale, kes lillekeste keskel karja hoiab.
17Hasta que apunte el día, y huyan las sombras, Tórnate, amado mío; sé semejante al gamo, ó al cabrito de los ciervos, Sobre los montes de Bether.
17Kuni tuul kuulutab päeva ja varjud põgenevad, tule taas, mu kallim, nagu gasell või noor hirv jäärakulistele mägedele!'