1Kurtar beni, ya RAB, sadık kulun kalmadı,Güvenilir insanlar yok oldu.
1Laulujuhatajale: kaheksandal helil; Taaveti laul.
2Herkes birbirine yalan söylüyor,Dalkavukluk, ikiyüzlülük ediyor.
2Päästa, Issand, sest vagad on lõppenud ja ustavad on otsa saanud inimlaste seast!
3Sustursun RAB dalkavukların ağzını,Büyüklenen dilleri.
3Nemad räägivad tühja üksteisega, räägivad libedate huultega, kahepaikse südamega.
4Onlar ki, ‹‹Dilimizle kazanırız,Dudaklarımız emrimizde,Kim bize efendilik edebilir?›› derler.
4Hävitagu Issand kõik libedad huuled, keeled, mis räägivad kõrke asju,
5‹‹Şimdi kalkacağım›› diyor RAB,‹‹Çünkü mazlumlar eziliyor,Yoksullar inliyor,Özledikleri kurtuluşu vereceğim onlara.››
5kes ütlevad: 'Oma keele tõttu me oleme tugevad, meie huuled on meie võimuses, kes on meile isandaks?'
6RABbin sözleri pak sözlerdir;Toprak ocakta eritilmiş,Yedi kez arıtılmış gümüşe benzer.
6'Viletsate rõhumise, vaeste ägamise pärast tõusen ma nüüd üles,' ütleb Issand, 'ma toon pääste sellele, kes hingeldab.'
7Sen onları koru, ya RAB,Bu kötü kuşaktan hep uzak tut!
7Issanda kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis savist ahjus sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud.
8İnsanlar arasında alçaklık rağbet görünce,Kötüler her yanda dolaşır oldu.
8Sina, Issand, kaitsed neid; sa hoiad neid igavesti selle põlve rahva eest.
9Õelad käivad toredasti ringi, kui nurjatus inimlastes ennast ülendab.