¹God remembered Noah, all the animals, and all the livestock that were with him in the ship; and God made a wind to pass over the earth. The waters subsided.

¹Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metsloomadele ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.

²The deep’s fountains and the sky’s windows were also stopped, and the rain from the sky was restrained.

²Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati.

³The waters receded from the earth continually. After the end of one hundred fifty days the waters decreased.

³Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.

⁴The ship rested in the seventh month, on the seventeenth day of the month, on Ararat’s mountains.

⁴Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal.

⁵The waters receded continually until the tenth month. In the tenth month, on the first day of the month, the tops of the mountains were seen.

⁵Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud.

⁶It happened at the end of forty days, that Noah opened the window of the ship which he had made,

⁶Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,

⁷and he sent out a raven. It went back and forth, until the waters were dried up from the earth.

⁷ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.

⁸He sent out a dove from him, to see if the waters were abated from the surface of the ground,

⁸Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.

⁹but the dove found no place to rest her foot, and she returned to him into the ship; for the waters were on the surface of the whole earth. He put out his hand, and took her, and brought her to him into the ship.

⁹Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.

¹⁰He stayed yet another seven days; and again he sent the dove out of the ship.

¹⁰Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja.

¹¹The dove came back to him at evening, and, behold, in her mouth was an olive leaf plucked off. So Noah knew that the waters were abated from the earth.

¹¹Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas õlipuu haljas leht. Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.

¹²He stayed yet another seven days, and sent out the dove; and she didn’t return to him any more.

¹²Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.

¹³It happened in the six hundred first year, in the first month, the first day of the month, the waters were dried up from the earth. Noah removed the covering of the ship, and looked. He saw that the surface of the ground was dried.

¹³Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud.

¹⁴In the second month, on the twenty-seventh day of the month, the earth was dry.

¹⁴Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.

¹⁵God spoke to Noah, saying,

¹⁵Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles:

¹⁶“Go out of the ship, you, and your wife, and your sons, and your sons’ wives with you.

¹⁶'Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised koos sinuga!

¹⁷Bring out with you every living thing that is with you of all flesh, including birds, livestock, and every creeping thing that creeps on the earth, that they may breed abundantly in the earth, and be fruitful, and multiply on the earth.”

¹⁷Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui loomad, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega koos välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!'

¹⁸Noah went out, with his sons, his wife, and his sons’ wives with him.

¹⁸Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised koos temaga.

¹⁹Every animal, every creeping thing, and every bird, whatever moves on the earth, after their families, went out of the ship.

¹⁹Kõik loomad, kõik linnud ja kõik roomajad, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa.

²⁰Noah built an altar to Yahweh, and took of every clean animal, and of every clean bird, and offered burnt offerings on the altar.

²⁰Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid.

²¹Yahweh smelled the pleasant aroma. Yahweh said in his heart, “I will not again curse the ground any more for man’s sake, because the imagination of man’s heart is evil from his youth; neither will I ever again strike everything living, as I have done.

²¹Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles oma südames: 'Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.

²²While the earth remains, seed time and harvest, and cold and heat, and summer and winter, and day and night shall not cease.”

²²Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.'