1Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles: 2'Inimesepoeg, sa elad vastupanija soo hulgas, kellel on silmad nägemiseks, aga nad ei näe, kõrvad kuulmiseks, aga nad ei kuule, sest see on vastupanija sugu. 3Aga sina, inimesepoeg, valmista enesele teekonnavarustus ja mine teele päevaajal nende nähes; mine nende nähes oma asupaigast teise paika; vahest nad märkavad, kuigi nad on vastupanija sugu! 4Vii välja päeva ajal nende nähes oma asjad, nagu teekonnavarustus; ise aga mine õhtul välja nende nähes, nagu vangiminejad lähevad! 5Murra nende nähes müürist läbi ja vii asjad sealtkaudu välja! 6Tõsta need nende nähes õlale, vii pimedas välja; kata nägu, et sa ei näeks maad, sest ma olen pannud sind endeks Iisraeli soole!' 7Ja ma tegin, nagu mind kästi: ma viisin päeval välja asjad, nagu teekonnavarustuse; õhtul aga murdsin ma oma käega müürist läbi, pimeduses viisin need välja, tõstsin nende nähes õlale.8Aga hommikul tuli mulle Issanda sõna; ta ütles: 9'Inimesepoeg, kas pole Iisraeli sugu, see vastupanija sugu, sinult küsinud: 'Mis sa teed?' 10Vasta neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: See on ennustus Jeruusalemma vürsti ja kogu Iisraeli soo kohta, kes teie keskel on. 11Ütle: Mina olen teile endeks. Nõnda nagu mina tegin, nõnda tehakse nendega - nad lähevad vangiteekonnale. 12Ja vürst, kes on nende keskel, peab pimedas kandami õlale tõstma ja välja minema - müürist murtakse läbi, et asju sealtkaudu välja viia -; ta peab katma oma näo, et ta ei näeks oma silmaga maad. 13Mina laotan oma võrgu tema peale ja ta püütakse mu püünisesse; ma viin ta Paabelisse, kaldealaste maale, aga ta ei saa seda näha ja seal ta sureb. 14Ja kõik, kes ümberkaudu on temale abiks, ja kõik ta väesalgad hajutan ma kõigi tuulte poole ja tõmban mõõga nende taga. 15Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma neid olen pillutanud paganate sekka ja puistanud mööda maid. 16Aga ma jätan neist pisut inimesi mõõga, nälja ja katku käest alles, et nad jutustaksid paganate seas, kuhu nad tulevad, kõigist oma häbitegudest; ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.' 17Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles: 18'Inimesepoeg, söö oma leiba vabisedes ja joo oma vett värisedes ja murega 19ning ütle maa rahvale: Nõnda ütleb Issand Jumal Jeruusalemma elanike kohta Iisraeli maal: Nad peavad sööma oma leiba murega ja jooma oma vett suure hirmuga, sellepärast et nende maa laastatakse kõigest, mis seal on, kõigi seal elavate vägivalla pärast. 20Asustatud linnad muutuvad varemeiks ja maa jääb lagedaks; ja te saate tunda, et mina olen Issand.'21Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles: 22'Inimesepoeg, mis kõneviis see teil on Iisraeli maal, et te ütlete: 'Aeg venib pikale ja kõik nägemused lähevad tühja'? 23Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Ma lõpetan selle kõneviisi ja nõnda ei kõnelda enam Iisraelis. Ja ütle neile: Ligidal on aeg ja kõigi nägemuste täitumine. 24Sest edaspidi ei ole enam ühtegi valenägemust ega kahtlast ennustust Iisraeli soo keskel. 25Sest mina, Issand, räägin: See sõna, mis ma ütlen, läheb täide ega viibi enam; sest teie päevil, sa vastupanija sugu, ütlen ma sõna ja viin selle täide, ütleb Issand Jumal.'26Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles: 27'Inimesepoeg, vaata, Iisraeli sugu ütleb: 'Nägemus, mida see näeb, täitub ehk hulga aja pärast, ja ta kuulutab prohvetlikult kaugetest aegadest.' 28Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Ei viibi enam ükski mu sõna. Sõna, mis ma ütlen, läheb täide, ütleb Issand Jumal.'