1Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. 2Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima. 3Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette. 4Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi! 5Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -, 6siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb! 7Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu. 8Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb, 9hakkab ta veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik. 10Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis? 11Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab, 12nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam. Enne kui taevaid pole enam, nad ei ärka, neid ei äratata unest. 13Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles. 14Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb. 15Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd. 16Nüüd loed sa aga mu samme, ei lähe mööda mu patust. 17Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrusse ja sa katad kinni mu süü. 18Aga variseb ju ka mägi ja kalju nihkub paigast, 19vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla - nõnda hävitad sina inimese lootuse. 20Sina alistad tema igaveseks ja ta peab minema, muudad ta näo ja saadad ta ära. 21Kas ta lapsi austatakse - tema ei saa seda teada, või kas neid põlatakse - tema seda ei märka. 22Tema tunneb valu ainult omaenese ihus ja leina omaenese hinges.'