1Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles: 2'Kas tark tohib vastata tuulepäiselt ja täita oma rinda idatuulega, 3seletada kõlbmatute kõnedega, sõnadega, millest pole kasu? 4Sa teed tühjaks isegi jumalakartuse ja rikud hardust Jumala ees. 5Sest su süü paneb sulle sõnad suhu ja sa valid kavalate keele. 6Su oma suu süüdistab sind, aga mitte mina, su oma huuled kostavad su vastu. 7Kas oled sina esimese inimesena sündinud? Ons sind enne mäekünkaid sünnitatud? 8Kas oled sina Jumala nõupidamist kuulnud ja nõnda enesele tarkuse toonud? 9Mis see on, mida sina tead, aga meie ei tea, mida sina mõistad, aga meie mitte? 10Meiegi hulgas on hallpäid ja elatanuid, ealt vanemad kui su isa. 11Ons sinu jaoks väike Jumala troost, või sõna, mis kohtleb sind leebelt? 12Kuhu su süda sind kisub ja kuhu su silmad sihivad, 13et sa pöörad oma vaimu Jumala vastu ja paiskad sõnu suust välja? 14Kuidas võiks inimene olla puhas, naisest sündinul olla õigus? 15Vaata, tema ei usu oma ingleidki ja tema silmis ei ole taevadki selged, 16veel vähem siis põlastusväärset ja laostunut, meest, kes väärtegusid joob nagu vett. 17Mina kuulutan sulle, kuule mind, ja ma jutustan, mida olen näinud, 18mida targad on teada andnud, mida ei olnud salanud nende vanemad, 19kellele üksi oli antud maa ja kelle seas veel võõras ei olnud käinud: 20süüdlane vaevleb kogu eluaja ja jõhkrale on talletatud pisut aastaid. 21Hirmuhääled on tal kõrvus, rahuajalgi tuleb hävitaja temale kallale. 22Ei ta usu, et ta pimedusest välja pääseb: ta on mõõgale määratud. 23Ta peab hulkuma leiva pärast: kus seda on? Ta teab, et pimedusepäev on temale valmis. 24Ahastus ja häda hirmutavad teda, vallutavad tema nagu tapluseks valmis kuningas. 25Sest ta on sirutanud oma käe Jumala vastu ja on suurustanud Kõigevägevama ees, 26joostes kangekaelselt tema vastu oma paksukühmuliste kilpidega. 27Sest ta on katnud oma näo rasvaga, on kasvatanud puusadele lihavust 28ja on elanud hävitatud linnades, kodades, kus ei olnud luba elada, mis olid määratud varemeiks. 29Ta ei saa rikkaks, ta varandus ei kesta kaua ja tema omand ei kaldu maha. 30Ta ei pääse pimedusest, kuumus kuivatab ta võsu ja ta taandub tema suu hinguse ees. 31Ärgu ta lootku tühjale - ta eksib! Sest temale saab tasuks tühjus. 32See läheb täide enneaegselt ja tema võsud ei haljenda enam. 33Ta ajab otsekui viinapuu maha oma küpsemata kobarad ja pillab õisi nagu õlipuu. 34Sest jumalatute jõuk jääb viljatuks ja tuli põletab meeleheavõtjate telgid. 35Nad on lapseootel vaevaga ja sünnitavad nurjatust, nende ihu saab toime pettusega.'