1Aga Iiob rääkis ja ütles: 2'Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad. 3Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima? 4Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada. 5Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust. 6Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan? 7Aga nüüd on Jumal mind väsitanud. Ta on hävitanud kõik mu omaksed. 8Ta on haaranud mind - sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu -, mu kõhnus süüdistab mind näkku. 9Ta viha rebis ja kiusas mind, ta kiristas mu pärast hambaid. Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi. 10Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu. 11Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte. 12Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks, 13ta nooled ümbritsevad mind. Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale. 14Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsekui sõdur. 15Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu. 16Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari, 17kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras. 18Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika! 19Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes. 20Mu sõbrad on pilkajad - Jumala poole on mu pisarais silm, 21et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel, otsekui inimese ja ta ligimese vahel. 22Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teele, millelt ma ei pöördu tagasi.