1Mu vaim on murtud, mu päevad on kustutatud, mind ootavad hauad. 2Tõesti, pilked on mu osa, ja nende tõrksusest on mu silm väsinud. 3Pane ometi minu heaks pant tallele enese juurde! Kes muidu mu kasuks kätt lööks? 4Et sa oled nende südamed arusaamisest võõrutanud, siis sa ei ülenda neid. 5Kes kutsub sõbrad jagamisele, selle lastel tuhmuvad silmad. 6Mind on antud inimestele sõnakõlksuks ja ma olen pealesülitamiseks nende ees. 7Mu silm on kurbusest tuhm ja kõik mu liikmed on otsekui varjud. 8Õiglased ehmuvad sellest ja süütu ärritub jumalavallatute pärast. 9Aga õige püsib oma teel, ja kellel on puhtad käed, kasvab tugevuses. 10Te kõik aga võite tulla taas, tarka ma teie hulgast ei leia. 11Mu päevad on möödunud, katki kistud on mu kavatsused, mu südame soovid. 12Need tegid öö päevaks: valgus oli lähemal kui pimedus. 13Kui ma veel võin loota, siis on surmavald mu koda, ma laotan oma aseme pimedusse. 14Ma hüüan hauale: 'Sa oled mu isa!' ja ussikestele: 'Mu ema ja õde!' 15Kus on siis mu lootus, ja kes saaks mu lootust näha? 16Minuga astud sa alla surmavalda, kui üheskoos põrmu vajume.'