1Siis rääkis Iiob ja ütles: 2'Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega? 3Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies. 4Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle. 5Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita, 6siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga. 7Vaata, ma kisendan: 'Vägivald!', aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole. 8Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse. 9Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast. 10Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu. 11Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks. 12Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber. 13Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis. 14Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära. 15Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane. 16Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab. 17Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik. 18Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu. 19Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu. 20Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad. 21Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi! 22Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast? 23Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks, 24raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks! 25Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. 26Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, 27teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas. 28Kui te mõtlete: 'Me ajame teda taga, asja juur leidub temas', 29siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!'