1Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles: 2'Selle peale mu rahutud mõtted tulevad tagasi ja sellepärast tormitseb mu sees. 3Ma pean kuulma häbistavat noomimist ja saan vastuseks tühja tuult. 4Kas sa ei tea juba muistsest ajast, sellest ajast, kui inimene maa peale pandi, 5et õelate hõiskamine on üürike ja jumalatu rõõm ainult hetkeline? 6Kuigi ta kõrgus tõuseks taevani ja ta pea puudutaks pilvi, 7ta kaob, nagu ta roegi, igaveseks; need, kes teda nägid, küsivad: 'Kus ta on?' 8Ta lendab ära otsekui unenägu ja teda ei leita enam, ta haihtub nagu öine nägemus. 9Silm, mis teda nägi, ei näe teda enam, ja ta ase ei pane enam teda tähele. 10Tema lapsed peavad vaeseid hüvitama ja tema enese käed ta varanduse tagasi andma. 11Ta kondid on küll täis noorusjõudu, aga ta heidab koos sellega põrmu magama. 12Kuigi kurjus on ta suus nõnda magus, et ta peidab selle oma keele alla, 13kuigi ta säästab seda ega loobu sellest, vaid hoiab seda keset suulage, 14muutub ometi tema roog ta kõhus madude mürgiks ta sisikonnas. 15Ta peab oksendama neelatud varandust - Jumal ajab selle ta kõhust välja. 16Ta imes madude mürki, ussi keel tapab ta. 17Ei saa ta näha ojasid, mee ja piima voolude jõgesid. 18Ta peab oma töövilja ära andma ega tohi ise seda neelata, ja oma kaubakasust ei tunne ta rõõmu. 19Sest ta murdis, jättis maha vaesed, röövis endale koja, mida ta polnud ehitanud. 20Sest ta ei tundnud küllastust kõhus - aga oma kalliste asjadega ei päästa ta ennast. 21Ükski ei pääsenud tema neelamisest, seepärast ta õnn ei kesta. 22Tema ülikülluseski tuleb temale kitsas kätte, teda tabab õnnetuse kogu jõud. 23Et tema kõhtu täita, läkitab Jumal temasse oma tulise viha ja laseb seda sadada tema peale ta toiduga. 24Kui ta põgeneb raudrelva eest, siis laseb vaskamb temast läbi, 25viskoda tuleb välja seljast ja mõõgatera sapist, ja temale tulevad hirmuvärinad peale. 26Suur pimedus on temale varaks pandud, teda neelab õhutamata tuli; mis tema telki on alles jäänud, hävitatakse. 27Taevad ilmutavad tema süüd ja maa tõuseb tema vastu. 28Tema koja uhub vihmavaling, ta vihapäeva uputusvesi. 29See on õela inimese osa Jumalalt, pärisosa, mis Jumal temale määrab.'