1Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles: 2'Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada? 3Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid nõrku käsi. 4Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks. 5Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud. 6Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus? 7Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud? 8Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda. 9Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust. 10Lõvi möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõvide hambad - need murtakse. 11Lõvi hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali. 12Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat 13öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale. 14Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma. 15Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti. 16Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält: 17'Ons inimene õige Jumala ees või mees puhas oma Looja ees?' 18Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks, 19veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus. Need lüüakse rutemini pihuks kui koi. 20Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks. 21Eks nende telginöörid kista üles? Nad surevad, ilma et taipaksidki.