1Hüüa ometi! Ons keegi, kes sulle vastab? Kelle poole pühadest sa pöördud? 2Tõesti, meelehärm tapab meeletu ja õhin surmab narri. 3Ma nägin meeletut juurduvat ja ma sajatasin äkitselt tema eluaset. 4Tema lapsed jäid kaitsetuks, neid rõhuti väravas ja päästjat ei olnud. 5Tema lõikuse sõi näljane: kibuvitste vaheltki võttis ta selle, ja janused kahmasid ta varanduse. 6Sest õnnetus ei tõuse põrmust ega võrsu kannatused mullast, 7vaid inimene ise sünnib vaevaks ja sädemed lendavad kõrgele. 8Ometi pöörduksin ma Jumala poole ja viiksin oma asja Jumala ette, 9kes teeb suuri ja uurimatuid asju, arvutuid imetegusid, 10kes annab maa peale vihma ja saadab põldudele vee, 11et tõsta alandlikke kõrgele ja anda leinajaile suurt õnne, 12kes teeb tühjaks kavalate kavatsused, et nende kätetöö ei läheks korda, 13kes tabab tarku nende tarkuses, et salalike nõu läheks luhta, 14et nad päevaajal kohtaksid pimedust ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel. 15Nõnda ta päästab mõõga eest, nende suu eest, vaese vägeva käest, 16et viletsal oleks lootust ja ülekohus suleks oma suu. 17Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Ära siis põlga Kõigevägevama karistust! 18Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavad, tema lööb, aga tema käed ka parandavad. 19Kuuest hädast päästab ta sind ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri. 20Näljas lunastab ta sind surmast ja sõjas mõõga käest. 21Keelepeksu eest oled sa peidetud ja sul pole karta hävingut, kui see tuleb. 22Sa võid naerda hävingut ja nälga ja sul pole vaja karta maa loomi. 23Sest sul on leping kividega väljal ja metsloomadel on sinuga rahu. 24Siis sa tunned, et su telgil on rahu, ja kui sa vaatad oma karjamaad, siis ei puudu seal midagi. 25Ja sa märkad, et su sugu on suur, su järeltulijaid on otsekui rohtu maa peal. 26Küpses vanuses sa lähed hauda, otsekui naber pannakse rehepõrandale omal ajal. 27Vaata, seda me oleme uurinud, nõnda see on. Sina aga kuula ja võta see teatavaks!'