1Siis vastas Iiob ja ütles: 2'Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele. 3Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv. Seepärast on mu sõnadki tormakad. 4Sest minus on Kõigevägevama nooled, mu vaim joob nende mürki. Jumala hirmutamised on rivistunud mu vastu. 5Kas metseesel kisendab noore rohu peal või ammub härg oma sulbi juures? 6Kas magedat süüakse ilma soolata või on siis maitset kassinaeri limal? 7Mu hing tõrgub neid puudutamast, need on mulle nagu rüvetatud roog. 8Oh, et ometi mu palve täide läheks ja Jumal annaks, mida soovin! 9Otsustaks ometi Jumal mind murda, sirutaks oma käe ja lõikaks katki mu elulõnga, 10siis oleks mul veel troostigi: ma hüppaksin rõõmu pärast isegi armutus valus, sest ma ei ole salanud Püha sõnu. 11Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda? 12Ons mu tugevus nagu kivide tugevus või ons mu ihu vaskne? 13Tõesti, mul enesel ei ole abi ja pääsemine on mu juurest peletatud. 14Kes põlgab sõbra sõprust, see loobub Kõigevägevama kartusest. 15Mu vennad on petlikud nagu jõgi, otsekui kuivaks valguvad jõesängid, 16mis jääst on muutunud tumedaks, kuhu lumi on pugenud peitu; 17veevaeseks jäädes need vaikivad, kuumuses kaovad oma asemelt. 18Karavanid põikavad teelt kõrvale, lähevad kõrbe ja hukkuvad. 19Teema karavanid heidavad pilke, Seeba teekäijad loodavad nende peale: 20oma lootuses nad jäävad häbisse, sinna jõudes nad pettuvad. 21Seesuguseiks olete nüüd saanud: te näete kohutavat asja ja kardate. 22Kas ma olen öelnud: 'Andke mulle kingitusi!' või: 'Makske oma varandusest minu eest, 23päästke mind vaenlase võimusest ja lunastage mind vägivallategijate käest!'? 24Õpetage mind, siis ma vaikin! Tehke mulle selgeks, milles olen eksinud! 25Otsekohesed sõnad ei olekski kibedad. Aga mis tähendus on teie noomimisel? 26On teil kavatsus mu sõnu laita? Kas meeltheitja kõne peaks olema nagu tuul? 27Te heidate liisku isegi vaeslapse pärast ja müüte maha oma sõbra. 28Aga nüüd vaadake mu peale! Ma tõesti ei valeta teile näkku! 29Jätke ometi järele, et ei sünniks ülekohut! Jah, jätke järele, sest veel on mul selles asjas õigus! 30Ons mu keelel ülekohut? Või ei taipa mu suulagi, mis on õnnetus?