1Eks ole inimesel maa peal võitlemist ja tema päevad nagu palgalise päevad? 2Otsekui sulane, kes igatseb varju, ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu, 3nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud ja mulle määrati vaevaööd. 4Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: 'Millal võin tõusta?' ja kui olen üles tõusnud, siis: 'Millal tuleb õhtu?' Ma olen koiduni täis rahutust. 5Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga, mu nahk on kärnas ja kurtunud. 6Mu päevad on kärmemad kui süstik ja lõpevad lootuseta. 7Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha. 8Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam. 9Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda. 10Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam. 11Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses. 12Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve? 13Kui ma mõtlen: 'Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma', 14siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega, 15nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid! 16Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk. 17Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele, 18vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel? 19Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski? 20Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks? 21Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd? Sest nüüd ma lähen mulda magama ja kui sa mind otsid, siis ei ole mind enam.'