1Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles: 2'Kui kaua sa tahad seda kuulutada, kui kaua on sõnad su suust nagu tugev tuul? 3Kas Jumal peaks väänama õigust või Kõigevägevam väänama õiglust? 4Kui su lapsed pattu tegid tema vastu, siis ta andis nad nende üleastumise võimusesse. 5Kui sa otsid Jumalat ja anud Kõigevägevamat, 6kui sa oled aus ja otsekohene, siis ta ärkab nüüd sinu pärast ja taastab su eluaseme, nagu see peab olema. 7Ja olgugi su algus väike, sa saad siiski lõpuks väga suureks. 8Aga küsi ometi eelmiselt põlvelt ja pane tähele, mida nende isad on uurinud. 9Sest meie oleme eilsed ega tea midagi, meie päevad maa peal on ju nagu vari. 10Eks nad õpeta sind ja räägi sulle ja too oma südamest sõnu esile? 11Kas kõrkjas kasvab seal, kus pole muda, või sirgub pilliroog ilma veeta? 12Alles veel kasvujõus, lõikamata, kuivab see kiiremini kui kõik muu rohi. 13Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad Jumala, ja jumalatu inimese lootus kaob. 14Ta usk on härmalõnga sarnane ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk. 15Ta toetub oma kojale, aga see ei pea vastu, ta haarab sellest kinni, aga see ei jää püsti. 16Ta haljendab päikese paistel ja tema võsud levivad üle ta aia. 17Ta juured on põimunud kivikangrusse, ta näeb kivide koda. 18Aga kui Jumal hävitab tema ta asemelt, siis ta salgab teda: 'Ma ei ole sind näinudki!' 19Vaata, niipalju oligi temal teekonnarõõmu. Ja mullast võrsub juba teine. 20Vaata, Jumal ei hülga vaga ega võta kinni pahategijate käest. 21Veel täidab ta sinu suu naeruga ja su huuled hõiskamisega. 22Kes sind vihkavad, peavad ennast katma häbiga ja õelate telki ei ole enam.'