1Nagu lumi suvel ja vihm lõikusajal, nõnda ei sobi albile au. 2Nagu koduta lind, nagu lendav pääsuke, nõnda on teenimata needus: see ei lähe täide. 3Hobusele piits, eeslile valjad ja alpide seljale vits. 4Ära vasta albile ta rumalust eeskujuks võttes, et sinagi ei saaks tema sarnaseks! 5Vasta albile ta rumaluse peale, et ta ei hakkaks ennast targaks pidama! 6Kes albiga sõna saadab, raiub eneselt jalad ja peab jooma vägivalda. 7Nagu lonkuri jalgade kõikumine on õpetussõna alpide suus. 8Otsekui asetaks kivi lingule, nõnda on albile au andmine. 9Otsekui joobnu kätte sattunud orjavits on õpetussõna alpide suus. 10Nagu kütt, kes haavab kõiki, on see, kes palkab albi või palkab möödujaid. 11Nagu oma okse juurde tagasi pöörduv koer on oma rumalust kordav alp. 12Kui näed meest, kes iseenese silmis on tark, siis on albil enam lootust kui temal. 13Laisk ütleb: Noor lõvi on tee peal! Kiskja keset turgu! 14Uks pöörleb hingedel, laisk oma asemel. 15Laisk pistab käe kaussi, aga ei viitsi seda suu juurde viia. 16Laisk on iseenese meelest targem kui seitse arukalt vastajat. 17Otsekui koera kõrvust haarab kinni see, kes mööda minnes vihastab riiu pärast, millega temal ei ole tegemist. 18Nagu meeletu, kes ammub tuliseid surmanooli, 19on mees, kes petab oma ligimest ja ütleb: Ma teen ju ainult nalja. 20Puude puudusel kustub tuli, ja kui ei ole keelepeksjat, vaibub tüli. 21Mida söed hõõgusele ja puud tulele, seda on riiakas mees tüli õhutamisel. 22Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad ja need lähevad otse sisikonna soppidesse. 23Põlevad huuled ja kuri süda on nagu hõbevaabaga kaetud potitükk. 24Vihkaja teeskleb huultega, aga südames ta haub pettust: 25kui ta teeb oma hääle mahedaks, siis ära usu teda, sest tal on seitse jäledust südames. 26Vihkamine katab ennast kavalasti, aga koguduses tuleb ta kurjus ilmsiks. 27Kes kaevab augu, langeb ise sinna sisse, ja kes paneb kivi veerema, selle peale see veereb tagasi. 28Valelik keel vihkab oma ohvreid, ja meelitaja suu valmistab hukatuse.