1力言人生是短暂且可悲
1Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli.
2他生长如花，又遭割下；他飞去如影，并不停留。
2Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima.
3这样的人你还睁眼看他，又把他带到你跟前受审吗？
3Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette.
4谁能使洁净出于污秽呢？无人有此本事。
4Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!
5人的日子既然被限定，他的月数亦在乎你，你也定下他的界限，使他不能越过。
5Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -,
6就求你转眼不看他，使他得歇息，直等到他像雇工一样享受他的日子。
6siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!
7树木常有希望，树木若被砍下，也会再发芽，嫩枝仍生长不息。
7Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu.
8虽然树根衰老在地里，树干也枯死在土中，
8Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb,
9一有水气，就会萌芽，又生长枝条如新栽的树一样。
9hakkab ta veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik.
10人死了，就化为乌有；人一气绝就不在了。
10Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis?
11海洋中的水消失，江河枯竭干涸，
11Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab,
12人也是这样一躺下去，就不再起来，直到天都没有了还不醒过来，也不能从睡眠中被唤醒。
12nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam. Enne kui taevaid pole enam, nad ei ärka, neid ei äratata unest.
13但愿你把我藏在阴间，把我隐藏，直到你的怒气过去；愿你为我定一个期限，好记念我。
13Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles.
14人若死了，怎能再活呢？我要在我一切劳苦的日子等待，等到我得释放的时候来到。
14Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb.
15你一呼叫，我就回答你，你必渴慕你手所作的。
15Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd.
16但现在你数点我的脚步，必不再鉴察我的罪过，
16Nüüd loed sa aga mu samme, ei lähe mööda mu patust.
17我的过犯被你封在囊中，我的罪孽你以灰泥遮盖了。
17Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrusse ja sa katad kinni mu süü.
18山崩下坠，岩石挪开原处；
18Aga variseb ju ka mägi ja kalju nihkub paigast,
19流水磨蚀石头，水的泛溢冲去地上的尘土，你也这样灭绝人的指望。
19vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla - nõnda hävitad sina inimese lootuse.
20你永远胜过人，人就去世，你改变他的容貌，把他遣走。
20Sina alistad tema igaveseks ja ta peab minema, muudad ta näo ja saadad ta ära.
21他的儿女得尊荣，他并不晓得，他们降为卑，他也不觉得，
21Kas ta lapsi austatakse - tema ei saa seda teada, või kas neid põlatakse - tema seda ei märka.
22只觉自己身上的痛苦，为自己悲哀。”
22Tema tunneb valu ainult omaenese ihus ja leina omaenese hinges.'