1约伯缅怀过往的幸福
1Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
2“但愿我的景况像以前的岁月，像 神保守我的日子。
2'Kes annaks mulle tagasi endised kuud, need päevad, mil Jumal mind hoidis,
3那时他的灯照在我的头上，我靠着他的光行过黑暗。
3kui oma lampi mu pea kohal laskis paista tema, kelle valgusega ma käisin pimeduses,
4但愿我仍然活在年轻力壮的日子，那时 神在我的帐棚里与我亲密。
4et ma võiksin olla nagu oma nooruspäevil, mil Jumala osadus oli mu telgi peal,
5全能者仍然与我同在，我的孩子都环绕我。
5kui Kõigevägevam oli alles mu juures ja mu lapsed viibisid mu ümber,
6我用油洗脚，磐石为我出油成河。
6kui mu sammud ujusid piimas ja kalju laskis mulle voolata õliojasid?
7我出到城门那里去，在广场上预备我的座位。
7Kui ma siis läksin linna värava juurde, kui ma seadsin oma istme turu peale,
8年轻人看见我，就回避，年老的也起身站立。
8siis mind nähes pugesid noored mehed peitu ja elatanud tõusid üles ning jäid seisma,
9王子都停止说话，并且用手掩口。
9pealikud lakkasid kõnelemast ja panid käe suu peale,
10众领袖都不敢作声，他们的舌头紧贴上颚。
10vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke.
11耳朵听见我的，就称我有福。眼睛看见我的，就作证称赞我。
11Tõesti, kelle kõrv mind kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks,
12因为我救了呼救的穷人，和无人帮助的孤儿。
12sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeslapse, kellel ei olnud aitajat.
13将要灭亡的，为我祝福；我使寡妇的心欢呼。
13Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame.
14我以公义作衣服穿上；我的公平好像外袍和冠冕。
14Ma riietusin õiglusesse, ja mu õigus ehtis mind nagu kuub ja kübar.
15我作了瞎子的眼，瘸子的腿。
15Ma olin pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks.
16我作过贫穷人的父亲，我查究过我素来不认识的人的案件。
16Ma olin vaestele isaks ja ma uurisin isegi tundmatu tüliasja.
17我打碎了不义的人的牙齿，使捕食的掉下来。
17Ma purustasin ülekohtutegija lõualuud ja tõmbasin saagi ta hammaste vahelt.
18那时我心里想：‘我必在家中安然去世，我必增添我的日子像沙尘那么多。
18Seepärast ma mõtlesin: 'Küllap ma heidan hinge oma pesas ja mu päevade hulk on nagu liiv.
19我的根蔓延到水边，露水整夜沾在我的枝上。
19Mu juur jääb avatuks veele ja mu okste peal on öösiti kaste.
20我的荣耀在身上常新，我的弓在我手上重新得力。
20Mu au on alati uus ja amb mu käes on ikka laskevalmis.'
21大家都聆听我，等候我；静默无声地领受我的指导。
21Nad kuulasid mind ja ootasid, ning vaikisid, kui ma nõu andsin.
22我说了话以后，他们就不再说，我的言语像雨露一般滴在他们身上。
22Pärast mu kõnet nad ei rääkinud enam, sest mu sõnad otse voolasid nende peale.
23他们等候我像等候雨水，又大大张嘴如切慕春雨。
23Nad ootasid mind nagu vihma ja ajasid suud ammuli otsekui hilisvihma pärast.
24我向他们微笑，他们也不敢相信；他们珍惜我脸上的光。
24Ma naeratasin neile, kui neil puudus usk, ja nad ei tumestanud mu lahket nägu.
25我为他们选择道路，又坐首位；我像君王住在军队中，又像个安慰悲伤的人。’”
25Mina valisin neile tee ja istusin ise esikohal, elasin nagu kuningas väehulga keskel, otsekui leinajate trööstija.