¹Then Job answered and said,

¹Aga Iiob rääkis ja ütles:

²I have heard many such things: miserable comforters are ye all.

²'Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad.

³Shall vain words have an end? or what emboldeneth thee that thou answerest?

³Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima?

⁴I also could speak as ye do: if your soul were in my soul's stead, I could heap up words against you, and shake mine head at you.

⁴Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada.

⁵But I would strengthen you with my mouth, and the moving of my lips should asswage your grief.

⁵Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.

⁶Though I speak, my grief is not asswaged: and though I forbear, what am I eased?

⁶Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan?

⁷But now he hath made me weary: thou hast made desolate all my company.

⁷Aga nüüd on Jumal mind väsitanud. Ta on hävitanud kõik mu omaksed.

⁸And thou hast filled me with wrinkles, which is a witness against me: and my leanness rising up in me beareth witness to my face.

⁸Ta on haaranud mind - sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu -, mu kõhnus süüdistab mind näkku.

⁹He teareth me in his wrath, who hateth me: he gnasheth upon me with his teeth; mine enemy sharpeneth his eyes upon me.

⁹Ta viha rebis ja kiusas mind, ta kiristas mu pärast hambaid. Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi.

¹⁰They have gaped upon me with their mouth; they have smitten me upon the cheek reproachfully; they have gathered themselves together against me.

¹⁰Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu.

¹¹God hath delivered me to the ungodly, and turned me over into the hands of the wicked.

¹¹Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte.

¹²I was at ease, but he hath broken me asunder: he hath also taken me by my neck, and shaken me to pieces, and set me up for his mark.

¹²Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks,

¹³His archers compass me round about, he cleaveth my reins asunder, and doth not spare; he poureth out my gall upon the ground.

¹³ta nooled ümbritsevad mind. Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale.

¹⁴He breaketh me with breach upon breach, he runneth upon me like a giant.

¹⁴Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsekui sõdur.

¹⁵I have sewed sackcloth upon my skin, and defiled my horn in the dust.

¹⁵Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu.

¹⁶My face is foul with weeping, and on my eyelids is the shadow of death;

¹⁶Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari,

¹⁷Not for any injustice in mine hands: also my prayer is pure.

¹⁷kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras.

¹⁸O earth, cover not thou my blood, and let my cry have no place.

¹⁸Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika!

¹⁹Also now, behold, my witness is in heaven, and my record is on high.

¹⁹Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.

²⁰My friends scorn me: but mine eye poureth out tears unto God.

²⁰Mu sõbrad on pilkajad - Jumala poole on mu pisarais silm,

²¹O that one might plead for a man with God, as a man pleadeth for his neighbour!

²¹et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel, otsekui inimese ja ta ligimese vahel.

²²When a few years are come, then I shall go the way whence I shall not return.

²²Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teele, millelt ma ei pöördu tagasi.