¹My soul hath been weary of my life, I leave off my talking to myself, I speak in the bitterness of my soul.

¹Mu hing on elust tüdinud, ma annan voli oma kaebusele, ma räägin oma hingekibeduses,

²I say unto God, `Do not condemn me, Let me know why Thou dost strive [with] me.

²ma ütlen Jumalale: Ära mõista mind hukka! Anna mulle teada, miks sa mind kimbutad!

³Is it good for Thee that Thou dost oppress? That Thou despisest the labour of Thy hands, And on the counsel of the wicked hast shone?

³Kas sinu meelest on hea, et sa rõhud mind, et sa põlgad oma kätetööd, aga valgustad õelate nõupidamist?

⁴Eyes of flesh hast Thou? As man seeth — seest Thou?

⁴Ons sul lihalikud silmad või näed sa, nagu inimene näeb?

⁵As the days of man [are] Thy days? Thy years as the days of a man?

⁵Ons su päevad nagu inimese päevad või on su aastad nagu mehe aastad,

⁶That Thou inquirest for mine iniquity, And for my sin seekest?

⁶et sa uurid mu süüd ja nõuad taga mu pattu,

⁷For Thou knowest that I am not wicked, And there is no deliverer from Thy hand.

⁷kuigi sa tead, et mina ei ole süüdlane ja et ei ole kedagi, kes sinu käest võiks päästa?

⁸Thy hands have taken pains about me, And they make me together round about, And Thou swallowest me up!

⁸Sinu käed kujundasid ja valmistasid mind üheskoos ümberringi - ja sa neelad mu ära!

⁹Remember, I pray Thee, That as clay Thou hast made me, And unto dust Thou dost bring me back.

⁹Pea meeles, et sa mind oled teinud otsekui savist. Ja nüüd tahad mind jälle viia tagasi põrmu.

¹⁰Dost Thou not as milk pour me out? And as cheese curdle me?

¹⁰Eks sa ole mind valanud nagu piima ja lasknud kalgendada juustu sarnaselt?

¹¹Skin and flesh Thou dost put on me, And with bones and sinews dost fence me.

¹¹Sa katsid mind naha ja lihaga ning põimisid ühte kontide ja kõõlustega.

¹²Life and kindness Thou hast done with me. And Thy inspection hath preserved my spirit.

¹²Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu.

¹³And these Thou hast laid up in Thy heart, I have known that this [is] with Thee.

¹³Aga selle sa talletasid oma südamesse, ma tean, et sul oli meeles see:

¹⁴If I sinned, then Thou hast observed me, And from mine iniquity dost not acquit me,

¹⁴kui mina pattu teen, siis valvad sina mind ega jäta mind karistamata.

¹⁵If I have done wickedly — wo to me, And righteously — I lift not up my head, Full of shame — then see my affliction,

¹⁵Häda mulle, kui oleksin süüdi! Aga isegi õigena ei julge ma pead tõsta, olles täis häbi ja nähes oma viletsust.

¹⁶And it riseth — as a lion Thou huntest me. And Thou turnest back — Thou shewest Thyself wonderful in me.

¹⁶Ja kui ma tõusekski, sa ajaksid mind taga nagu lõvi ja teeksid jälle mu kallal imetegusid.

¹⁷Thou renewest Thy witnesses against me, And dost multiply Thine anger with me, Changes and warfare [are] with me.

¹⁷Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid ja kasvatad oma viha mu vastu, üha pannes vaeva mulle peale.

¹⁸And why from the womb Hast Thou brought me forth? I expire, and the eye doth not see me.

¹⁸Miks tõid mind välja emaihust? Oleksin ometi hinge heitnud, et ükski silm ei oleks mind näinud!

¹⁹As I had not been, I am, From the belly to the grave I am brought,

¹⁹Siis oleks mind viidud emaüsast hauda, otsekui mind ei oleks olnudki.

²⁰Are not my days few? Cease then, and put from me, And I brighten up a little,

²⁰Eks lakka mu päevade pisku? Jäta mind, et võiksin olla pisutki rõõmsam,

²¹Before I go, and return not, Unto a land of darkness and death-shade,

²¹enne kui ma tagasitulekuta lähen pimeduse ja surmavarju maale,

²²A land of obscurity as thick darkness, Death-shade — and no order, And the shining [is] as thick darkness.`

²²maale, kus pimedus on pilkane, kus on surmavari ja kaos ja kus valguski on pimedus!'