¹And Job answereth and saith: —

¹Siis rääkis Iiob ja ütles:

²Truly I have known that [it is] so, And what — is man righteous with God?

²'Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?

³If he delight to strive with Him — He doth not answer him one of a thousand.

³Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest.

⁴Wise in heart and strong in power — Who hath hardened toward Him and is at peace?

⁴Ta on südamelt tark ja jõult tugev, kes võiks teda trotsida ja ise pääseda?

⁵Who is removing mountains, And they have not known, Who hath overturned them in His anger.

⁵Tema liigutab mägesid, ilma et need märkaksid, kui ta oma vihas neid kummutab;

⁶Who is shaking earth from its place, And its pillars move themselves.

⁶tema põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad;

⁷Who is speaking to the sun, and it riseth not, And the stars He sealeth up.

⁷tema käsib päikest, et see ei tõuseks, ja paneb tähed pitseriga kinni;

⁸Stretching out the heavens by Himself, And treading on the heights of the sea,

⁸tema üksinda laotab taevaid ja kõnnib mere lainete peal;

⁹Making Osh, Kesil, and Kimah, And the inner chambers of the south.

⁹tema teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed ja lõunapoolsed tähtkujud;

¹⁰Doing great things till there is no searching, And wonderful, till there is no numbering.

¹⁰tema teeb suuri ja mõistmatuid asju ning otsatuid imetegusid.

¹¹Lo, He goeth over by me, and I see not, And He passeth on, and I attend not to it.

¹¹Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe, ta käib üha, aga mina ei märka teda.

¹²Lo, He snatches away, who bringeth it back? Who saith unto Him, `What dost Thou?`

¹²Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada? Kes ütleks temale: 'Mis sa teed?'

¹³God doth not turn back His anger, Under Him bowed have proud helpers.

¹³Jumal ei hoia tagasi oma viha, temale peavad alistuma Rahabi aitajad.

¹⁴How much less do I — I answer Him? Choose out my words with Him?

¹⁴Kuidas võiksin siis mina temale vastata, oma sõnu tema jaoks valida?

¹⁵Whom, though I were righteous, I answer not, For my judgment I make supplication.

¹⁵Kuigi olen õige, ma ei saa vastata, vaid pean anuma oma kohtumõistjat.

¹⁶Though I had called and He answereth me, I do not believe that He giveth ear [to] my voice.

¹⁶Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,

¹⁷Because with a tempest He bruiseth me, And hath multiplied my wounds for nought.

¹⁷tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,

¹⁸He permitteth me not to refresh my spirit, But filleth me with bitter things.

¹⁸kes ei lase mind hinge tõmmata, vaid täidab mind kibedusega.

¹⁹If of power, lo, the Strong One; And if of judgment — who doth convene me?

¹⁹Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?

²⁰If I be righteous, Mine mouth doth declare me wicked, Perfect I am! — it declareth me perverse.

²⁰Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.

²¹Perfect I am! — I know not my soul, I despise my life.

²¹Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!

²²It is the same thing, therefore I said, `The perfect and the wicked He is consuming.`

²²Ükskõik! Seepärast ma ütlen: 'Tema hävitab niihästi õige kui õela.'

²³If a scourge doth put to death suddenly, At the trial of the innocent He laugheth.

²³Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.

²⁴Earth hath been given Into the hand of the wicked one. The face of its judges he covereth, If not — where, who [is] he?

²⁴Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?

²⁵My days have been swifter than a runner, They have fled, they have not seen good,

²⁵Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.

²⁶They have passed on with ships of reed, As an eagle darteth on food.

²⁶Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.

²⁷Though I say, `I forget my talking, I forsake my corner, and I brighten up!`

²⁷Kui ma mõtlen: 'Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus',

²⁸I have been afraid of all my griefs, I have known that Thou dost not acquit me.

²⁸siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.

²⁹I — I am become wicked; why [is] this? [In] vain I labour.

²⁹Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?

³⁰If I have washed myself with snow-water, And purified with soap my hands,

³⁰Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,

³¹Then in corruption Thou dost dip me, And my garments have abominated me.

³¹pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.

³²But if a man like myself — I answer him, We come together into judgment.

³²Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.

³³If there were between us an umpire, He doth place his hand on us both.

³³Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.

³⁴He doth turn aside from off me his rod, And His terror doth not make me afraid,

³⁴Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!

³⁵I speak, and do not fear Him, But I am not right with myself.

³⁵Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.