¹And Bildad the Shuhite answereth and saith: —

¹Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:

²Till when dost thou speak these things? And a strong wind — sayings of thy mouth?

²'Kui kaua sa tahad seda kuulutada, kui kaua on sõnad su suust nagu tugev tuul?

³Doth God pervert judgment? And doth the Mighty One pervert justice?

³Kas Jumal peaks väänama õigust või Kõigevägevam väänama õiglust?

⁴If thy sons have sinned before Him, And He doth send them away, By the hand of their transgression,

⁴Kui su lapsed pattu tegid tema vastu, siis ta andis nad nende üleastumise võimusesse.

⁵If thou dost seek early unto God, And unto the Mighty makest supplication,

⁵Kui sa otsid Jumalat ja anud Kõigevägevamat,

⁶If pure and upright thou [art], Surely now He waketh for thee, And hath completed The habitation of thy righteousness.

⁶kui sa oled aus ja otsekohene, siis ta ärkab nüüd sinu pärast ja taastab su eluaseme, nagu see peab olema.

⁷And thy beginning hath been small, And thy latter end is very great.

⁷Ja olgugi su algus väike, sa saad siiski lõpuks väga suureks.

⁸For, ask I pray thee of a former generation, And prepare to a search of their fathers,

⁸Aga küsi ometi eelmiselt põlvelt ja pane tähele, mida nende isad on uurinud.

⁹(For of yesterday we [are], and we know not, For a shadow [are] our days on earth.)

⁹Sest meie oleme eilsed ega tea midagi, meie päevad maa peal on ju nagu vari.

¹⁰Do they not shew thee — speak to thee, And from their heart bring forth words?

¹⁰Eks nad õpeta sind ja räägi sulle ja too oma südamest sõnu esile?

¹¹`Doth a rush wise without mire? A reed increase without water?

¹¹Kas kõrkjas kasvab seal, kus pole muda, või sirgub pilliroog ilma veeta?

¹²While it [is] in its budding — uncropt, Even before any herb it withereth.

¹²Alles veel kasvujõus, lõikamata, kuivab see kiiremini kui kõik muu rohi.

¹³So [are] the paths of all forgetting God, And the hope of the profane doth perish,

¹³Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad Jumala, ja jumalatu inimese lootus kaob.

¹⁴Whose confidence is loathsome, And the house of a spider his trust.

¹⁴Ta usk on härmalõnga sarnane ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk.

¹⁵He leaneth on his house — and it standeth not: He taketh hold on it — and it abideth not.

¹⁵Ta toetub oma kojale, aga see ei pea vastu, ta haarab sellest kinni, aga see ei jää püsti.

¹⁶Green he [is] before the sun, And over his garden his branch goeth out.

¹⁶Ta haljendab päikese paistel ja tema võsud levivad üle ta aia.

¹⁷By a heap his roots are wrapped, A house of stones he looketh for.

¹⁷Ta juured on põimunud kivikangrusse, ta näeb kivide koda.

¹⁸If [one] doth destroy him from his place, Then it hath feigned concerning him, I have not seen thee!

¹⁸Aga kui Jumal hävitab tema ta asemelt, siis ta salgab teda: 'Ma ei ole sind näinudki!'

¹⁹Lo, this [is] the joy of his way, And from the dust others spring up.`

¹⁹Vaata, niipalju oligi temal teekonnarõõmu. Ja mullast võrsub juba teine.

²⁰Lo, God doth not reject the perfect, Nor taketh hold on the hand of evil doers.

²⁰Vaata, Jumal ei hülga vaga ega võta kinni pahategijate käest.

²¹While he filleth with laughter thy mouth, And thy lips with shouting,

²¹Veel täidab ta sinu suu naeruga ja su huuled hõiskamisega.

²²Those hating thee do put on shame, And the tent of the wicked is not!

²²Kes sind vihkavad, peavad ennast katma häbiga ja õelate telki ei ole enam.'