¹Is there not a warfare to man on earth? And as the days of an hireling his days?

¹Eks ole inimesel maa peal võitlemist ja tema päevad nagu palgalise päevad?

²As a servant desireth the shadow, And as a hireling expecteth his wage,

²Otsekui sulane, kes igatseb varju, ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu,

³So I have been caused to inherit months of vanity, And nights of misery they numbered to me.

³nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud ja mulle määrati vaevaööd.

⁴If I lay down then I said, `When do I rise!` And evening hath been measured, And I have been full of tossings till dawn.

⁴Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: 'Millal võin tõusta?' ja kui olen üles tõusnud, siis: 'Millal tuleb õhtu?' Ma olen koiduni täis rahutust.

⁵Clothed hath been my flesh [with] worms, And a clod of dust, My skin hath been shrivelled and is loathsome,

⁵Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga, mu nahk on kärnas ja kurtunud.

⁶My days swifter than a weaving machine, And they are consumed without hope.

⁶Mu päevad on kärmemad kui süstik ja lõpevad lootuseta.

⁷Remember Thou that my life [is] a breath, Mine eye turneth not back to see good.

⁷Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.

⁸The eye of my beholder beholdeth me not. Thine eyes [are] upon me — and I am not.

⁸Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam.

⁹Consumed hath been a cloud, and it goeth, So he who is going down to Sheol cometh not up.

⁹Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda.

¹⁰He turneth not again to his house, Nor doth his place discern him again.

¹⁰Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam.

¹¹Also I — I withhold not my mouth — I speak in the distress of my spirit, I talk in the bitterness of my soul.

¹¹Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.

¹²A sea-[monster] am I, or a dragon, That thou settest over me a guard?

¹²Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?

¹³When I said, `My bed doth comfort me,` He taketh away in my talking my couch.

¹³Kui ma mõtlen: 'Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma',

¹⁴And thou hast affrighted me with dreams, And from visions thou terrifiest me,

¹⁴siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,

¹⁵And my soul chooseth strangling, Death rather than my bones.

¹⁵nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!

¹⁶I have wasted away — not to the age do I live. Cease from me, for my days [are] vanity.

¹⁶Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.

¹⁷What [is] man that Thou dost magnify him? And that Thou settest unto him Thy heart?

¹⁷Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,

¹⁸And inspectest him in the mornings, In the evenings dost try him?

¹⁸vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?

¹⁹How long dost Thou not look from me? Thou dost not desist till I swallow my spittle.

¹⁹Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?

²⁰I have sinned, what do I to Thee, O watcher of man? Why hast Thou set me for a mark to Thee, And I am for a burden to myself — and what?

²⁰Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?

²¹Thou dost not take away my transgression, And cause to pass away mine iniquity, Because now, for dust I lie down: And Thou hast sought me — and I am not!

²¹Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd? Sest nüüd ma lähen mulda magama ja kui sa mind otsid, siis ei ole mind enam.'