1And Zophar the Naamathite answereth and saith: —
1Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:
2Is a multitude of words not answered? And is a man of lips justified?
2'Kas peaks see sõnaküllus jääma vastuseta või lobisejal olema õigus?
3Thy devices make men keep silent, Thou scornest, and none is causing blushing!
3Kas su vada peaks panema mehed vaikima või tohid sa mõnitada, ilma et ükski sind häbistaks?
4And thou sayest, `Pure [is] my discourse, And clean I have been in Thine eyes.`
4Sest sa ütled: 'Mu õpetus on selge ja ma olen tema silmis puhas.'
5And yet, O that God had spoken! And doth open His lips with thee.
5Kui ometi Jumal räägiks ja avaks oma huuled su vastu
6And declare to thee secrets of wisdom, For counsel hath foldings. And know thou that God forgetteth for thee, [Some] of thine iniquity.
6ning ilmutaks sulle tarkuse saladusi, mis on mõistusele otsekui imed. Siis sa mõistaksid, et Jumal su süüst mõndagi unustab.
7By searching dost thou find out God? Unto perfection find out the Mighty One?
7Kas sa suudad leida Jumala sügavuse? Või tahad sa jõuda Kõigevägevama täiuseni?
8Heights of the heavens! — what dost thou? Deeper than Sheol! — what knowest thou?
8Need on kõrgemad kui taevad - mida sina suudad teha? Sügavamad kui surmavald - mida sina sellest tead?
9Longer than earth [is] its measure, And broader than the sea.
9Nende mõõt on pikem kui maa ja laiem kui meri.
10If He pass on, and shut up, and assemble, Who then dost reverse it?
10Kui tema mööda läheb ja vangistab ning kohtu kokku kutsub, kes teda siis võiks keelata?
11For he hath known men of vanity, And He seeth iniquity, And one doth not consider [it]!
11Sest tema tunneb valelikke inimesi, näeb nurjatust ega pane mikski,
12And empty man is bold, And the colt of a wild ass man is born.
12et ka tühipäine mees saab oidu, kui inimene sünnib nagu metseesli varss.
13If thou — thou hast prepared thy heart, And hast spread out unto Him thy hands,
13Kui sinagi oma südant valmistaksid ja sirutaksid oma käed tema poole -
14If iniquity [is] in thy hand, put it far off, And let not perverseness dwell in thy tents.
14kui su kätes on süütegu, siis saada see kaugele ja ära lase ülekohut jääda oma telkidesse -,
15For then thou liftest up thy face from blemish, And thou hast been firm, and fearest not.
15siis sa võiksid küll häbimärgita oma palge üles tõsta, võiksid olla kindel ega tarvitseks karta.
16For thou dost forget misery, As waters passed away thou rememberest.
16Siis sa võiksid unustada vaeva, mõelda sellele kui äravoolanud veele.
17And above the noon doth age rise, Thou fliest — as the morning thou art.
17Su eluiga saaks kaunimaks kui keskpäev, pimedus oleks nagu hommik.
18And thou hast trusted because their is hope, And searched — in confidence thou liest down,
18Siis sa võiksid olla kindel, et lootust on. Sa tunneksid ennast turvalisena, ja saaksid rahulikult magada.
19And thou hast rested, And none is causing trembling, And many have entreated thy face;
19Sa võiksid maha heita, ilma et keegi hirmutaks. Ja paljud tuleksid sind meelitama.
20And the eyes of the wicked are consumed, And refuge hath perished from them, And their hope [is] a breathing out of soul!
20Aga õelate silmad kustuksid, neil kaoks pelgupaik ja nende lootuseks oleks hingeheitmine.'