¹Man, born of woman! Of few days, and full of trouble!

¹Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli.

²As a flower he hath gone forth, and is cut off, And he fleeth as a shadow and standeth not.

²Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima.

³Also — on this Thou hast opened Thine eyes, And dost bring me into judgment with Thee.

³Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette.

⁴Who giveth a clean thing out of an unclean? not one.

⁴Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!

⁵If determined are his days, The number of his months [are] with Thee, His limit Thou hast made, And he passeth not over;

⁵Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -,

⁶Look away from off him that he may cease, Till he enjoy as an hireling his day.

⁶siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!

⁷For there is of a tree hope, if it be cut down, That again it doth change, That its tender branch doth not cease.

⁷Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu.

⁸If its root becometh old in the earth, And its stem doth die in the dust,

⁸Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb,

⁹From the fragrance of water it doth flourish, And hath made a crop as a plant.

⁹hakkab ta veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik.

¹⁰And a man dieth, and becometh weak, And man expireth, and where [is] he?

¹⁰Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis?

¹¹Waters have gone away from a sea, And a river becometh waste and dry.

¹¹Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab,

¹²And man hath lain down, and riseth not, Till the wearing out of the heavens they awake not, Nor are roused from their sleep.

¹²nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam. Enne kui taevaid pole enam, nad ei ärka, neid ei äratata unest.

¹³O that in Sheol Thou wouldst conceal me, Hide me till the turning of Thine anger, Set for me a limit, and remember me.

¹³Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles.

¹⁴If a man dieth — doth he revive? All days of my warfare I wait, till my change come.

¹⁴Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb.

¹⁵Thou dost call, and I — I answer Thee; To the work of Thy hands Thou hast desire.

¹⁵Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, sa igatseksid oma kätetööd.

¹⁶But now, my steps Thou numberest, Thou dost not watch over my sin.

¹⁶Nüüd loed sa aga mu samme, ei lähe mööda mu patust.

¹⁷Sealed up in a bag [is] my transgression, And Thou sewest up mine iniquity.

¹⁷Mu üleastumine on pitseriga suletud kukrusse ja sa katad kinni mu süü.

¹⁸And yet, a falling mountain wasteth away, And a rock is removed from its place.

¹⁸Aga variseb ju ka mägi ja kalju nihkub paigast,

¹⁹Stones have waters worn away, Their outpourings wash away the dust of earth, And the hope of man Thou hast destroyed.

¹⁹vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla - nõnda hävitad sina inimese lootuse.

²⁰Thou prevailest [over] him for ever, and he goeth, He is changing his countenance, And Thou sendest him away.

²⁰Sina alistad tema igaveseks ja ta peab minema, muudad ta näo ja saadad ta ära.

²¹Honoured are his sons, and he knoweth not; And they are little, and he attendeth not to them.

²¹Kas ta lapsi austatakse - tema ei saa seda teada, või kas neid põlatakse - tema seda ei märka.

²²Only — his flesh for him is pained, And his soul for him doth mourn.`

²²Tema tunneb valu ainult omaenese ihus ja leina omaenese hinges.'