¹And Eliphaz the Temanite answereth and saith: —

¹Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:

²Doth a wise man answer [with] vain knowledge? And fill [with] an east wind his belly?

²'Kas tark tohib vastata tuulepäiselt ja täita oma rinda idatuulega,

³To reason with a word not useful? And speeches — no profit in them?

³seletada kõlbmatute kõnedega, sõnadega, millest pole kasu?

⁴Yea, thou dost make reverence void, And dost diminish meditation before God.

⁴Sa teed tühjaks isegi jumalakartuse ja rikud hardust Jumala ees.

⁵For thy mouth teacheth thine iniquity, And thou chooseth the tongue of the subtile.

⁵Sest su süü paneb sulle sõnad suhu ja sa valid kavalate keele.

⁶Thy mouth declareth thee wicked, and not I, And thy lips testify against thee.

⁶Su oma suu süüdistab sind, aga mitte mina, su oma huuled kostavad su vastu.

⁷The first man art thou born? And before the heights wast thou formed?

⁷Kas oled sina esimese inimesena sündinud? Ons sind enne mäekünkaid sünnitatud?

⁸Of the secret counsel of God dost thou hear? And withdrawest thou unto thee wisdom?

⁸Kas oled sina Jumala nõupidamist kuulnud ja nõnda enesele tarkuse toonud?

⁹What hast thou known, and we know not? Understandest thou — and it is not with us?

⁹Mis see on, mida sina tead, aga meie ei tea, mida sina mõistad, aga meie mitte?

¹⁰Both the gray-headed And the very aged [are] among us — Greater than thy father [in] days.

¹⁰Meiegi hulgas on hallpäid ja elatanuid, ealt vanemad kui su isa.

¹¹Too few for thee are the comforts of God? And a gentle word [is] with thee,

¹¹Ons sinu jaoks väike Jumala troost, või sõna, mis kohtleb sind leebelt?

¹²What — doth thine heart take thee away? And what — are thine eyes high?

¹²Kuhu su süda sind kisub ja kuhu su silmad sihivad,

¹³For thou turnest against God thy spirit? And hast brought out words from thy mouth:

¹³et sa pöörad oma vaimu Jumala vastu ja paiskad sõnu suust välja?

¹⁴What [is] man that he is pure, And that he is righteous, one born of woman?

¹⁴Kuidas võiks inimene olla puhas, naisest sündinul olla õigus?

¹⁵Lo, in His holy ones He putteth no credence, And the heavens have not been pure in His eyes.

¹⁵Vaata, tema ei usu oma ingleidki ja tema silmis ei ole taevadki selged,

¹⁶Also — surely abominable and filthy Is man drinking as water perverseness.

¹⁶veel vähem siis põlastusväärset ja laostunut, meest, kes väärtegusid joob nagu vett.

¹⁷I shew thee — hearken to me — And this I have seen and declare:

¹⁷Mina kuulutan sulle, kuule mind, ja ma jutustan, mida olen näinud,

¹⁸Which the wise declare — And have not hid — from their fathers.

¹⁸mida targad on teada andnud, mida ei olnud salanud nende vanemad,

¹⁹To them alone was the land given, And a stranger passed not over into their midst:

¹⁹kellele üksi oli antud maa ja kelle seas veel võõras ei olnud käinud:

²⁰`All days of the wicked he is paining himself, And few years have been laid up for the terrible one.

²⁰süüdlane vaevleb kogu eluaja ja jõhkrale on talletatud pisut aastaid.

²¹A fearful voice [is] in his ears, In peace doth a destroyer come to him.

²¹Hirmuhääled on tal kõrvus, rahuajalgi tuleb hävitaja temale kallale.

²²He believeth not to return from darkness, And watched [is] he for the sword.

²²Ei ta usu, et ta pimedusest välja pääseb: ta on mõõgale määratud.

²³He is wandering for bread — `Where [is] it?` He hath known that ready at his hand Is a day of darkness.

²³Ta peab hulkuma leiva pärast: kus seda on? Ta teab, et pimedusepäev on temale valmis.

²⁴Terrify him do adversity and distress, They prevail over him As a king ready for a boaster.

²⁴Ahastus ja häda hirmutavad teda, vallutavad tema nagu tapluseks valmis kuningas.

²⁵For he stretched out against God his hand, And against the Mighty he maketh himself mighty.

²⁵Sest ta on sirutanud oma käe Jumala vastu ja on suurustanud Kõigevägevama ees,

²⁶He runneth unto Him with a neck, With thick bosses of his shields.

²⁶joostes kangekaelselt tema vastu oma paksukühmuliste kilpidega.

²⁷For he hath covered his face with his fat, And maketh vigour over [his] confidence.

²⁷Sest ta on katnud oma näo rasvaga, on kasvatanud puusadele lihavust

²⁸And he inhabiteth cities cut off, houses not dwelt in, That have been ready to become heaps.

²⁸ja on elanud hävitatud linnades, kodades, kus ei olnud luba elada, mis olid määratud varemeiks.

²⁹He is not rich, nor doth his wealth rise, Nor doth he stretch out on earth their continuance.

²⁹Ta ei saa rikkaks, ta varandus ei kesta kaua ja tema omand ei kaldu maha.

³⁰He turneth not aside from darkness, His tender branch doth a flame dry up, And he turneth aside at the breath of His mouth!

³⁰Ta ei pääse pimedusest, kuumus kuivatab ta võsu ja ta taandub tema suu hinguse ees.

³¹Let him not put credence in vanity, He hath been deceived, For vanity is his recompence.

³¹Ärgu ta lootku tühjale - ta eksib! Sest temale saab tasuks tühjus.

³²Not in his day is it completed, And his bending branch is not green.

³²See läheb täide enneaegselt ja tema võsud ei haljenda enam.

³³He shaketh off as a vine his unripe fruit, And casteth off as an olive his blossom.

³³Ta ajab otsekui viinapuu maha oma küpsemata kobarad ja pillab õisi nagu õlipuu.

³⁴For the company of the profane [is] gloomy, And fire hath consumed tents of bribery.

³⁴Sest jumalatute jõuk jääb viljatuks ja tuli põletab meeleheavõtjate telgid.

³⁵To conceive misery, and to bear iniquity, Even their heart doth prepare deceit.

³⁵Nad on lapseootel vaevaga ja sünnitavad nurjatust, nende ihu saab toime pettusega.'