¹And Job answereth and saith: —

¹Aga Iiob rääkis ja ütles:

²I have heard many such things, Miserable comforters [are] ye all.

²'Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad.

³Is there an end to words of wind? Or what doth embolden thee that thou answerest?

³Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima?

⁴I also, like you, might speak, If your soul were in my soul`s stead. I might join against you with words, And nod at you with my head.

⁴Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada.

⁵I might harden you with my mouth, And the moving of my lips might be sparing.

⁵Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.

⁶If I speak, my pain is not restrained, And I cease — what goeth from me?

⁶Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan?

⁷Only, now, it hath wearied me; Thou hast desolated all my company,

⁷Aga nüüd on Jumal mind väsitanud. Ta on hävitanud kõik mu omaksed.

⁸And Thou dost loathe me, For a witness it hath been, And rise up against me doth my failure, In my face it testifieth.

⁸Ta on haaranud mind - sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu -, mu kõhnus süüdistab mind näkku.

⁹His anger hath torn, and he hateth me, He hath gnashed at me with his teeth, My adversary sharpeneth his eyes for me.

⁹Ta viha rebis ja kiusas mind, ta kiristas mu pärast hambaid. Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi.

¹⁰They have gaped on me with their mouth, In reproach they have smitten my cheeks, Together against me they set themselves.

¹⁰Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu.

¹¹God shutteth me up unto the perverse, And to the hands of the wicked turneth me over.

¹¹Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte.

¹²At ease I have been, and he breaketh me, And he hath laid hold on my neck, And he breaketh me in pieces, And he raiseth me to him for a mark.

¹²Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks,

¹³Go round against me do his archers. He splitteth my reins, and spareth not, He poureth out to the earth my gall.

¹³ta nooled ümbritsevad mind. Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale.

¹⁴He breaketh me — breach upon breach, He runneth upon me as a mighty one.

¹⁴Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsekui sõdur.

¹⁵Sackcloth I have sewed on my skin, And have rolled in the dust my horn.

¹⁵Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu.

¹⁶My face is foul with weeping, And on mine eyelids [is] death-shade.

¹⁶Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari,

¹⁷Not for violence in my hands, And my prayer [is] pure.

¹⁷kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras.

¹⁸O earth, do not thou cover my blood! And let there not be a place for my cry.

¹⁸Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika!

¹⁹Also, now, lo, in the heavens [is] my witness, And my testifier in the high places.

¹⁹Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.

²⁰My interpreter [is] my friend, Unto God hath mine eye dropped:

²⁰Mu sõbrad on pilkajad - Jumala poole on mu pisarais silm,

²¹And he reasoneth for a man with God, And a son of man for his friend.

²¹et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel, otsekui inimese ja ta ligimese vahel.

²²When a few years do come, Then a path I return not do I go.

²²Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teele, millelt ma ei pöördu tagasi.