¹And Job answereth and saith: —

¹Siis rääkis Iiob ja ütles:

²Till when do ye afflict my soul, And bruise me with words?

²'Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?

³These ten times ye put me to shame, ye blush not. Ye make yourselves strange to me —

³Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.

⁴And also — truly, I have erred, With me doth my error remain.

⁴Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.

⁵If, truly, over me ye magnify yourselves, And decide against me my reproach;

⁵Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,

⁶Know now, that God turned me upside down, And His net against me hath set round,

⁶siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.

⁷Lo, I cry out — violence, and am not answered, I cry aloud, and there is no judgment.

⁷Vaata, ma kisendan: 'Vägivald!', aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.

⁸My way He hedged up, and I pass not over, And on my paths darkness He placeth.

⁸Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.

⁹Mine honour from off me He hath stripped, And He turneth the crown from my head.

⁹Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.

¹⁰He breaketh me down round about, and I go, And removeth like a tree my hope.

¹⁰Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.

¹¹And He kindleth against me His anger, And reckoneth me to Him as His adversaries.

¹¹Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.

¹²Come in do His troops together, And they raise up against me their way, And encamp round about my tent.

¹²Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.

¹³My brethren from me He hath put far off, And mine acquaintances surely Have been estranged from me.

¹³Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.

¹⁴Ceased have my neighbours And my familiar friends have forgotten me,

¹⁴Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.

¹⁵Sojourners of my house and my maids, For a stranger reckon me: An alien I have been in their eyes.

¹⁵Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane.

¹⁶To my servant I have called, And he doth not answer, With my mouth I make supplication to him.

¹⁶Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.

¹⁷My spirit is strange to my wife, And my favours to the sons of my [mother`s] womb.

¹⁷Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.

¹⁸Also sucklings have despised me, I rise, and they speak against me.

¹⁸Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.

¹⁹Abominate me do all the men of my counsel, And those I have loved, Have been turned against me.

¹⁹Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.

²⁰To my skin and to my flesh Cleaved hath my bone, And I deliver myself with the skin of my teeth.

²⁰Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad.

²¹Pity me, pity me, ye my friends, For the hand of God hath stricken against me.

²¹Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!

²²Why do you pursue me as God? And with my flesh are not satisfied?

²²Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?

²³Who doth grant now, That my words may be written? Who doth grant that in a book they may be graven?

²³Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,

²⁴With a pen of iron and lead — For ever in a rock they may be hewn.

²⁴raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!

²⁵That — I have known my Redeemer, The Living and the Last, For the dust he doth rise.

²⁵Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.

²⁶And after my skin hath compassed this [body], Then from my flesh I see God:

²⁶Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,

²⁷Whom I — I see on my side, And mine eyes have beheld, and not a stranger, Consumed have been my reins in my bosom.

²⁷teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.

²⁸But ye say, `Why do we pursue after him?` And the root of the matter hath been found in me.

²⁸Kui te mõtlete: 'Me ajame teda taga, asja juur leidub temas',

²⁹Be ye afraid because of the sword, For furious [are] the punishments of the sword, That ye may know that [there is] a judgment.

²⁹siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!'