¹And Job addeth to lift up his simile, and saith: —

¹Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:

²God liveth! He turned aside my judgment, And the Mighty — He made my soul bitter.

²'Nii tõesti kui elab Jumal, kes võttis ära mu õiguse, ja Kõigevägevam, kes kibestas mu hinge;

³For all the while my breath [is] in me, And the spirit of God in my nostrils.

³niikaua kui minus on veel hingeõhku ja mu ninas Jumala hõngu,

⁴My lips do not speak perverseness, And my tongue doth not utter deceit.

⁴ei räägi mu huuled valet ega kõnele mu keel pettust.

⁵Pollution to me — if I justify you, Till I expire I turn not aside mine integrity from me.

⁵Jäägu see minust kaugele, et annaksin teile õiguse! Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest.

⁶On my righteousness I have laid hold, And I do not let it go, My heart doth not reproach me while I live.

⁶Ma hoian kinni oma õigusest ega jäta seda, mu süda ei laida mind ühegi mu elupäeva pärast.

⁷As the wicked is my enemy, And my withstander as the perverse.

⁷Käigu mu vaenlasel käsi nagu õelal ja mu vastasel otsekui kurjategijal!

⁸For what [is] the hope of the profane, When He doth cut off? When God doth cast off his soul?

⁸Sest mis lootus on jumalatul, kui Jumal ta ära lõikab, kui ta tema hinge nõuab?

⁹His cry doth God hear, When distress cometh on him?

⁹Kas Jumal peaks kuulma ta kisendamist, kui talle kitsas kätte tuleb?

¹⁰On the Mighty doth he delight himself? Call God at all times?

¹⁰Kas ta tunneb rõõmu Kõigevägevamast? Kas ta hüüab Jumalat appi igal ajal?

¹¹I shew you by the hand of God, That which [is] with the Mighty I hide not.

¹¹Ma tahan teile õpetada Jumala kätt; mida Kõigevägevam mõtleb, seda ma ei salga.

¹²Lo, ye — all of you — have seen, And why [is] this — ye are altogether vain?

¹²Vaata, te kõik olete ise seda näinud, mispärast te siis lobisete tühja?

¹³This [is] the portion of wicked man with God, And the inheritance of terrible ones From the Mighty they receive.

¹³See on õela inimese osa Jumala juures, ja pärisosa, mille vägivalla teostajad saavad Kõigevägevamalt:

¹⁴If his sons multiply — for them [is] a sword. And his offspring [are] not satisfied [with] bread.

¹⁴kui tal on palju lapsi, siis on need mõõga jaoks, ja tema järglastel ei ole küllalt leiba.

¹⁵His remnant in death are buried, And his widows do not weep.

¹⁵Kes temale järele jäävad, need matab katk, ja ta lesknaised ei saa neid taga nutta.

¹⁶If he heap up as dust silver, And as clay prepare clothing,

¹⁶Kui ta hõbedat kokku kuhjab nagu põrmu ja riideid varub nagu savi,

¹⁷He prepareth — and the righteous putteth [it] on, And the silver the innocent doth apportion.

¹⁷siis varugu; aga õige paneb need selga ja süütu pärib hõbeda.

¹⁸He hath built as a moth his house, And as a booth a watchman hath made.

¹⁸Ta ehitab oma koja riidekoi eeskujul, hüti sarnaselt, mille vahimees teeb.

¹⁹Rich he lieth down, and he is not gathered, His eyes he hath opened, and he is not.

¹⁹Rikas on ta magama heites, kuid mitte kauem; kui ta silmad avab, siis ei ole tal enam midagi.

²⁰Overtake him as waters do terrors, By night stolen him away hath a whirlwind.

²⁰Suur hirm saab ta kätte nagu voolas vesi ja öösel viib tuulekeeris ta kaasa.

²¹Take him up doth an east wind, and he goeth, And it frighteneth him from his place,

²¹Idatuul tõstab ta üles ja ta läheb - see pühib ta ära tema asupaigast.

²²And it casteth at him, and doth not spare, From its hand he diligently fleeth.

²²Tema peale visatakse ilma armuta kive ja ta peab põgenema nende käe eest.

²³It clappeth at him its hands, And it hisseth at him from his place.

²³Tema pärast plaksutatakse käsi, ja paigast, kus ta asus, vilistatakse temale järele.