¹And Job addeth to lift up his simile, and saith: —

¹Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:

²Who doth make me as [in] months past, As [in] the days of God`s preserving me?

²'Kes annaks mulle tagasi endised kuud, need päevad, mil Jumal mind hoidis,

³In His causing His lamp to shine on my head, By His light I walk [through] darkness.

³kui oma lampi mu pea kohal laskis paista tema, kelle valgusega ma käisin pimeduses,

⁴As I have been in days of my maturity, And the counsel of God upon my tent.

⁴et ma võiksin olla nagu oma nooruspäevil, mil Jumala osadus oli mu telgi peal,

⁵When yet the Mighty One [is] with me. Round about me — my young ones,

⁵kui Kõigevägevam oli alles mu juures ja mu lapsed viibisid mu ümber,

⁶When washing my goings with butter, And the firm rock [is] with me rivulets of oil.

⁶kui mu sammud ujusid piimas ja kalju laskis mulle voolata õliojasid?

⁷When I go out to the gate by the city, In a broad place I prepare my seat.

⁷Kui ma siis läksin linna värava juurde, kui ma seadsin oma istme turu peale,

⁸Seen me have youths, and they, been hidden, And the aged have risen — they stood up.

⁸siis mind nähes pugesid noored mehed peitu ja elatanud tõusid üles ning jäid seisma,

⁹Princes have kept in words, And a hand they place on their mouth.

⁹pealikud lakkasid kõnelemast ja panid käe suu peale,

¹⁰The voice of leaders hath been hidden, And their tongue to the palate hath cleaved.

¹⁰vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke.

¹¹For the ear heard, and declareth me happy, And the eye hath seen, and testifieth [to] me.

¹¹Tõesti, kelle kõrv mind kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks,

¹²For I deliver the afflicted who is crying, And the fatherless who hath no helper.

¹²sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeslapse, kellel ei olnud aitajat.

¹³The blessing of the perishing cometh on me, And the heart of the widow I cause to sing.

¹³Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame.

¹⁴Righteousness I have put on, and it clotheth me, As a robe and a diadem my justice.

¹⁴Ma riietusin õiglusesse, ja mu õigus ehtis mind nagu kuub ja kübar.

¹⁵Eyes I have been to the blind, And feet to the lame [am] I.

¹⁵Ma olin pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks.

¹⁶A father I [am] to the needy, And the cause I have not known I search out.

¹⁶Ma olin vaestele isaks ja ma uurisin isegi tundmatu tüliasja.

¹⁷And I break the jaw-teeth of the perverse, And from his teeth I cast away prey.

¹⁷Ma purustasin ülekohtutegija lõualuud ja tõmbasin saagi ta hammaste vahelt.

¹⁸And I say, `With my nest I expire, And as the sand I multiply days.`

¹⁸Seepärast ma mõtlesin: 'Küllap ma heidan hinge oma pesas ja mu päevade hulk on nagu liiv.

¹⁹My root is open unto the waters, And dew doth lodge on my branch.

¹⁹Mu juur jääb avatuks veele ja mu okste peal on öösiti kaste.

²⁰My honour [is] fresh with me, And my bow in my hand is renewed.

²⁰Mu au on alati uus ja amb mu käes on ikka laskevalmis.'

²¹To me they have hearkened, Yea, they wait, and are silent for my counsel.

²¹Nad kuulasid mind ja ootasid, ning vaikisid, kui ma nõu andsin.

²²After my word they change not, And on them doth my speech drop,

²²Pärast mu kõnet nad ei rääkinud enam, sest mu sõnad otse voolasid nende peale.

²³And they wait as [for] rain for me, And their mouth they have opened wide [As] for the latter rain.

²³Nad ootasid mind nagu vihma ja ajasid suud ammuli otsekui hilisvihma pärast.

²⁴I laugh unto them — they give no credence, And the light of my face cause not to fall.

²⁴Ma naeratasin neile, kui neil puudus usk, ja nad ei tumestanud mu lahket nägu.

²⁵I choose their way, and sit head, And I dwell as a king in a troop, When mourners he doth comfort.

²⁵Mina valisin neile tee ja istusin ise esikohal, elasin nagu kuningas väehulga keskel, otsekui leinajate trööstija.