¹And Eliphaz the Temanite answereth and saith: —

¹Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:

²Hath one tried a word with thee? — Thou art weary! And to keep in words who is able?

²'Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?

³Lo, thou hast instructed many, And feeble hands thou makest strong.

³Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid nõrku käsi.

⁴The stumbling one do thy words raise up, And bowing knees thou dost strengthen.

⁴Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks.

⁵But now, it cometh in unto thee, And thou art weary; It striketh unto thee, and thou art troubled.

⁵Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud.

⁶Is not thy reverence thy confidence? Thy hope — the perfection of thy ways?

⁶Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?

⁷Remember, I pray thee, Who, being innocent, hath perished? And where have the upright been cut off?

⁷Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?

⁸As I have seen — ploughers of iniquity, And sowers of misery, reap it!

⁸Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda.

⁹From the breath of God they perish, And from the spirit of His anger consumed.

⁹Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust.

¹⁰The roaring of a lion, And the voice of a fierce lion, And teeth of young lions have been broken.

¹⁰Lõvi möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõvide hambad - need murtakse.

¹¹An old lion is perishing without prey, And the whelps of the lioness do separate.

¹¹Lõvi hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali.

¹²And unto me a thing is secretly brought, And receive doth mine ear a little of it.

¹²Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat

¹³In thoughts from visions of the night, In the falling of deep sleep on men,

¹³öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale.

¹⁴Fear hath met me, and trembling, And the multitude of my bones caused to fear.

¹⁴Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma.

¹⁵And a spirit before my face doth pass, Stand up doth the hair of my flesh;

¹⁵Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti.

¹⁶It standeth, and I discern not its aspect, A similitude [is] over-against mine eyes, Silence! and a voice I hear:

¹⁶Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält:

¹⁷`Is mortal man than God more righteous? Than his Maker is a man cleaner?

¹⁷'Ons inimene õige Jumala ees või mees puhas oma Looja ees?'

¹⁸Lo, in His servants He putteth no credence, Nor in His messengers setteth praise.`

¹⁸Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,

¹⁹Also — the inhabitants of houses of clay, (Whose foundation [is] in the dust, They bruise them before a moth.)

¹⁹veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus. Need lüüakse rutemini pihuks kui koi.

²⁰From morning to evening are beaten down, Without any regarding, for ever they perish.

²⁰Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks.

²¹Hath not their excellency been removed with them? They die, and not in wisdom!

²¹Eks nende telginöörid kista üles? Nad surevad, ilma et taipaksidki.