¹Pray, call, is there any to answer thee? And unto which of the holy ones dost thou turn?

¹Hüüa ometi! Ons keegi, kes sulle vastab? Kelle poole pühadest sa pöördud?

²For provocation slayeth the perverse, And envy putteth to death the simple,

²Tõesti, meelehärm tapab meeletu ja õhin surmab narri.

³I — I have seen the perverse taking root, And I mark his habitation straightway,

³Ma nägin meeletut juurduvat ja ma sajatasin äkitselt tema eluaset.

⁴Far are his sons from safety, And they are bruised in the gate, And there is no deliverer.

⁴Tema lapsed jäid kaitsetuks, neid rõhuti väravas ja päästjat ei olnud.

⁵Whose harvest the hungry doth eat, And even from the thorns taketh it, And the designing swallowed their wealth.

⁵Tema lõikuse sõi näljane: kibuvitste vaheltki võttis ta selle, ja janused kahmasid ta varanduse.

⁶For sorrow cometh not forth from the dust, Nor from the ground springeth up misery.

⁶Sest õnnetus ei tõuse põrmust ega võrsu kannatused mullast,

⁷For man to misery is born, And the sparks go high to fly.

⁷vaid inimene ise sünnib vaevaks ja sädemed lendavad kõrgele.

⁸Yet I — I inquire for God, And for God I give my word,

⁸Ometi pöörduksin ma Jumala poole ja viiksin oma asja Jumala ette,

⁹Doing great things, and there is no searching. Wonderful, till there is no numbering.

⁹kes teeb suuri ja uurimatuid asju, arvutuid imetegusid,

¹⁰Who is giving rain on the face of the land, And is sending waters on the out-places.

¹⁰kes annab maa peale vihma ja saadab põldudele vee,

¹¹To set the low on a high place, And the mourners have been high [in] safety.

¹¹et tõsta alandlikke kõrgele ja anda leinajaile suurt õnne,

¹²Making void thoughts of the subtile, And their hands do not execute wisdom.

¹²kes teeb tühjaks kavalate kavatsused, et nende kätetöö ei läheks korda,

¹³Capturing the wise in their subtilty, And the counsel of wrestling ones was hastened,

¹³kes tabab tarku nende tarkuses, et salalike nõu läheks luhta,

¹⁴By day they meet darkness, And as night — they grope at noon.

¹⁴et nad päevaajal kohtaksid pimedust ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel.

¹⁵And He saveth the wasted from their mouth, And from a strong hand the needy,

¹⁵Nõnda ta päästab mõõga eest, nende suu eest, vaese vägeva käest,

¹⁶And there is hope to the poor, And perverseness hath shut her mouth.

¹⁶et viletsal oleks lootust ja ülekohus suleks oma suu.

¹⁷Lo, the happiness of mortal man, God doth reprove him: And the chastisement of the Mighty despise not,

¹⁷Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Ära siis põlga Kõigevägevama karistust!

¹⁸For He doth pain, and He bindeth up, He smiteth, and His hands heal.

¹⁸Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavad, tema lööb, aga tema käed ka parandavad.

¹⁹In six distresses He delivereth thee, And in seven evil striketh not on thee.

¹⁹Kuuest hädast päästab ta sind ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri.

²⁰In famine He hath redeemed thee from death, And in battle from the hands of the sword.

²⁰Näljas lunastab ta sind surmast ja sõjas mõõga käest.

²¹When the tongue scourgeth thou art hid, And thou art not afraid of destruction, When it cometh.

²¹Keelepeksu eest oled sa peidetud ja sul pole karta hävingut, kui see tuleb.

²²At destruction and at hunger thou mockest, And of the beast of the earth, Thou art not afraid.

²²Sa võid naerda hävingut ja nälga ja sul pole vaja karta maa loomi.

²³(For with sons of the field [is] thy covenant, And the beast of the field Hath been at peace with thee.)

²³Sest sul on leping kividega väljal ja metsloomadel on sinuga rahu.

²⁴And thou hast known that thy tent [is] peace, And inspected thy habitation, and errest not,

²⁴Siis sa tunned, et su telgil on rahu, ja kui sa vaatad oma karjamaad, siis ei puudu seal midagi.

²⁵And hast known that numerous [is] Thy seed, And thine offspring as the herb of the earth;

²⁵Ja sa märkad, et su sugu on suur, su järeltulijaid on otsekui rohtu maa peal.

²⁶Thou comest in full age unto the grave, As the going up of a stalk in its season.

²⁶Küpses vanuses sa lähed hauda, otsekui naber pannakse rehepõrandale omal ajal.

²⁷Lo, this — we searched it out — it [is] right, hearken; And thou, know for thyself!

²⁷Vaata, seda me oleme uurinud, nõnda see on. Sina aga kuula ja võta see teatavaks!'