1My son! to my wisdom give attention, To mine understanding incline thine ear,
1Mu poeg, pane tähele mu tarkust, pööra oma kõrv minu arusaamise poole,
2To observe thoughtfulness, And knowledge do thy lips keep.
2et tallele panna head nõu ja et su huuled võiksid säilitada teadlikkuse!
3For the lips of a strange woman drop honey, And smoother than oil [is] her mouth,
3Sest võõra naise huuled tilguvad mett ja tema suulagi on libedam kui õli.
4And her latter end [is] bitter as wormwood, Sharp as a sword [with] mouths.
4Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi, terav otsekui kaheterane mõõk.
5Her feet are going down to death, Sheol do her steps take hold of.
5Ta jalad lähevad alla surma, ta sammud veavad põrguhaua poole.
6The path of life — lest thou ponder, Moved have her paths — thou knowest not.
6Ta ei pea silmas elurada, ta jäljed ekslevad, ilma et ta märkakski.
7And now, ye sons, hearken to me, And turn not from sayings of my mouth.
7Seepärast, mu pojad, kuulake mind, ja ärge lahkuge mu suu sõnadest!
8Keep far from off her thy way, And come not near unto the opening of her house,
8Hoia oma tee temast kaugel ja ära mine tema koja ukse ligi,
9Lest thou give to others thy honour, And thy years to the fierce,
9et sa ei annaks oma au mitte teistele ega oma aastaid armutule,
10Lest strangers be filled [with] thy power, And thy labours in the house of a stranger,
10et võõrad ei küllastuks sinu varast ja su töövaev ei läheks muulase kotta,
11And thou hast howled in thy latter end, In the consumption of thy flesh and thy food,
11et sa viimaks ei hakkaks vinguma, kui su liha ja ihu on lõppenud,
12And hast said, `How have I hated instruction, And reproof hath my heart despised,
12ega ütleks: 'Miks ma küll vihkasin õpetust ja miks mu süda põlgas noomitust?
13And I have not hearkened to the voice of my directors, And to my teachers have not inclined mine ear.
13Miks ma ei kuulanud juhatajate häält ega pööranud kõrva õpetajate poole?
14As a little thing I have been all evil, In the midst of an assembly and a company.
14Peagi oleksin sattunud lausa õnnetusse keset kogukonda ja kogudust!'
15Drink waters out of thine own cistern, Even flowing ones out of thine own well.
15Joo vett oma kaevust, voolavat vett oma allikast!
16Let thy fountains be scattered abroad, In broad places rivulets of waters.
16Kas peaksid su lätted valguma tänavale, su veeojad turgudele?
17Let them be to thee for thyself, And not to strangers with thee.
17Kuulugu need ainult sinule, aga mitte koos sinuga võõraile!
18Let thy fountain be blessed, And rejoice because of the wife of thy youth,
18Olgu õnnistatud su allikas ja tunne rõõmu oma noorpõlve naisest,
19A hind of loves, and a roe of grace! Let her loves satisfy thee at all times, In her love magnify thyself continually.
19kes on otsekui armas emahirv, kena kaljukits - ta rinnad joovastagu sind igal ajal, eksi alati tema kallistustesse.
20And why dost thou magnify thyself, My son, with a stranger? And embrace the bosom of a strange woman?
20Miks peaksid, mu poeg, eksima võõra naise juurde, kaisutama võõramaa naise põue?
21For over-against the eyes of Jehovah are the ways of each, And all his paths He is pondering.
21Sest mehe teed on Issanda silme ees ja tema paneb tähele kõiki ta jälgi.
22His own iniquities do capture the wicked, And with the ropes of his sin he is holden.
22Õelat tabavad tema enese süüteod ja teda peetakse kinni tema enese patuköitega.
23He dieth without instruction, And in the abundance of his folly magnifieth himself!
23Ta sureb õpetuse puudusest ja läheb eksiteele suurest rumalusest.