1My son! if thou hast been surety for thy friend, Hast stricken for a stranger thy hand,
1Mu poeg, kui oled hakanud käendajaks oma ligimesele, kui oled löönud kätt võõra heaks,
2Hast been snared with sayings of thy mouth, Hast been captured with sayings of thy mouth,
2kui oled oma suu sõnade pärast võrku mässitud, oma suu sõnade pärast kinni püütud,
3Do this now, my son, and be delivered, For thou hast come into the hand of thy friend. Go, trample on thyself, and strengthen thy friend,
3siis tee ometi, mu poeg, enese päästmiseks nõnda, sest sa oled ju sattunud oma ligimese võimusesse: mine, alanda ennast ja anu oma ligimest!
4Give not sleep to thine eyes, And slumber to thine eyelids,
4Ära anna und oma silmadele ega suikumist laugudele!
5Be delivered as a roe from the hand, And as a bird from the hand of a fowler.
5Päästa end gasellina lõksu eest või otsekui lind püüdja käest!
6Go unto the ant, O slothful one, See her ways and be wise;
6Mine sipelga juurde, sina laisk, vaatle tema viise ja saa targaks!
7Which hath not captain, overseer, and ruler,
7Kuigi tal ei ole pealikut, ülevaatajat ega valitsejat,
8She doth prepare in summer her bread, She hath gathered in harvest her food.
8valmistab ta siiski suvel oma leiva ja kogub lõikusajal oma toiduse.
9Till when, O slothful one, dost thou lie? When dost thou arise from thy sleep?
9Kui kaua sa, laisk, magad, millal sa ärkad unest?
10A little sleep, a little slumber, A little clasping of the hands to rest,
10Veel pisut und, pisut tukkumist, pisut pikutamist ristis kätega,
11And thy poverty hath come as a traveller, And thy want as an armed man.
11siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus nagu relvastatud mees.
12A man of worthlessness, a man of iniquity, Walking [with] perverseness of mouth,
12Kõlvatu inimene, nurjatu mees, käib, vale suus,
13Winking with his eyes, speaking with his feet, Directing with his fingers,
13pilgutab silmi, annab jalaga märku, viitab sõrmedega,
14Frowardness [is] in his heart, devising evil at all times, Contentions he sendeth forth.
14tal on kavalus südames, ta kavatseb kurja, ta külvab alati riidu.
15Therefore suddenly cometh his calamity, Instantly he is broken — and no healing.
15Seepärast tuleb tema õnnetus äkitselt, ta murtakse silmapilkselt ja abi ei ole.
16These six hath Jehovah hated, Yea, seven [are] abominations to His soul.
16Neid kuut asja vihkab Issand, jah, seitse on tema hingele jäledad:
17Eyes high — tongues false — And hands shedding innocent blood —
17ülbed silmad, valelik keel, käed, mis valavad süütut verd,
18A heart devising thoughts of vanity — Feet hasting to run to evil —
18süda, mis sepitseb nurjatuid kavatsusi, jalad, mis kiiresti jooksevad kurja poole,
19A false witness [who] doth breathe out lies — And one sending forth contentions between brethren.
19valetunnistaja, kes väidab valet, ja see, kes külvab riidu vendade vahel.
20Keep, my son, the command of thy father, And leave not the law of thy mother.
20Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust!
21Bind them on thy heart continually, Tie them on thy neck.
21Seo need alatiseks oma südame külge, mähi need enesele ümber kaela!
22In thy going up and down, it leadeth thee, In thy lying down, it watcheth over thee, And thou hast awaked — it talketh [with] thee.
22Need juhtigu sind, kui sa kõnnid, valvaku sind, kui sa magad, ja kõnelgu sinuga, kui sa ärkad!
23For a lamp [is] the command, And the law a light, And a way of life [are] reproofs of instruction,
23Sest käsk on lamp ja õpetus on valgus, ja korralekutsuvad manitsused on elutee,
24To preserve thee from an evil woman, From the flattery of the tongue of a strange woman.
24et sind hoida halva naise eest, võõramaa naise libeda keele eest.
25Desire not her beauty in thy heart, And let her not take thee with her eyelids.
25Ära himusta oma südames tema ilu ja ära lase ennast kütkestada tema silmalaugudest!
26For a harlot consumeth unto a cake of bread, And an adulteress the precious soul hunteth.
26Sest hooranaise jaoks jätkub pätsist leivast, aga teise mehe naine püüab kallist hinge.
27Doth a man take fire into his bosom, And are his garments not burnt?
27Kas keegi võib kanda põues tuld, ilma et ta riided põleksid?
28Doth a man walk on the hot coals, And are his feet not scorched?
28Kas keegi võib käia tuliste süte peal, ilma et ta jalad kõrbeksid?
29So [is] he who hath gone in unto the wife of his neighbour, None who doth touch her is innocent.
29Nõnda on sellega, kes läheb oma ligimese naise juurde: ei jää karistamata ükski, kes puutub temasse!
30They do not despise the thief, When he stealeth to fill his soul when he is hungry,
30Eks põlata varast, isegi kui ta varastab, et oma kõhtu täita, kui tal on nälg?
31And being found he repayeth sevenfold, All the substance of his house he giveth.
31Ja tabamise korral peab ta tasuma seitsmekordselt, ära andma kogu oma koja varanduse.
32He who committeth adultery [with] a woman lacketh heart, He is destroying his soul who doth it.
32Kes abielunaisega abielu rikub, on meeletu; seda teeb ainult see, kes oma hinge tahab hävitada.
33A stroke and shame he doth find, And his reproach is not wiped away,
33Teda tabab nuhtlus ning häbi ja tema teotust ei saa ära pühkida.
34For jealousy [is] the fury of a man, And he doth not spare in a day of vengeance.
34Sest armukadedusest tekib mehe viha ja ta ei halasta kättemaksupäeval.
35He accepteth not the appearance of any atonement, Yea, he doth not consent, Though thou dost multiply bribes!
35Ta ei hooli mingist lepitushinnast ega rahuldu, kuigi sa lisaksid kingitusi.