¹A Prayer of the afflicted when he is feeble, and before Jehovah poureth out his plaint. O Jehovah, hear my prayer, yea, my cry to Thee cometh.

¹Hädalise palve, kui ta on minestamas ja valab oma kaebuse Issanda ette.

²Hide not Thou Thy face from me, In a day of mine adversity, Incline unto me Thine ear, In the day I call, haste, answer me.

²Issand, kuule mu palvet, ja mu appihüüd tulgu su ette!

³For consumed in smoke have been my days, And my bones as a fire-brand have burned.

³Ära pane oma palet varjule minu eest, kui mul on kitsas käes! Pööra oma kõrv mu poole! Päeval, mil ma hüüan, tõtta mulle vastama!

⁴Smitten as the herb, and withered, is my heart, For I have forgotten to eat my bread.

⁴Sest mu päevad on lõppenud suitsus ja mu kondid õhkuvad nagu lee.

⁵From the voice of my sighing Hath my bone cleaved to my flesh.

⁵Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi, ma olen unustanud oma leivagi söömata.

⁶I have been like to a pelican of the wilderness, I have been as an owl of the dry places.

⁶Mu valjust oigamisest on mu luud liha küljes kinni.

⁷I have watched, and I am As a bird alone on the roof.

⁷Ma olen nagu kaaren kõrbes, nagu öökull varemetes.

⁸All the day mine enemies reproached me, Those mad at me have sworn against me.

⁸Ma olen uneta ja nagu üksik lind katusel.

⁹Because ashes as bread I have eaten, And my drink with weeping have mingled,

⁹Iga päev teotavad mind mu vaenlased, mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures.

¹⁰From Thine indignation and Thy wrath, For Thou hast lifted me up, And dost cast me down.

¹⁰Sest ma söön tuhka nagu leiba ja tembin oma jooki nutuga

¹¹My days as a shadow [are] stretched out, And I — as the herb I am withered.

¹¹sinu suure meelepaha ja su viha pärast; sest sina oled mind tõstnud üles ja visanud maha.

¹²And Thou, O Jehovah, to the age abidest, And Thy memorial to all generations.

¹²Mu päevad on veninud pikaks nagu vari ja ma kuivan ära nagu rohi.

¹³Thou — Thou risest — Thou pitiest Zion, For the time to favour her, For the appointed time hath come.

¹³Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti ja sinu mälestus kestab põlvest põlve.

¹⁴For Thy servants have been pleased with her stones, And her dust they favour.

¹⁴Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud.

¹⁵And nations fear the name of Jehovah, And all kings of the earth Thine honour,

¹⁵Sest sinu sulastele meeldivad tema kivid ja nad haletsevad tema põrmu.

¹⁶For Jehovah hath builded Zion, He hath been seen in His honour,

¹⁶Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime ja kõik ilmamaa kuningad sinu au.

¹⁷He turned unto the prayer of the destitute, And He hath not despised their prayer.

¹⁷Sest kui Issand on üles ehitanud Siioni, siis ilmub ta oma auhiilguses.

¹⁸This is written for a later generation, And the people created do praise Jah.

¹⁸Ta on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega ole põlanud nende palvet.

¹⁹For He hath looked From the high place of His sanctuary. Jehovah from heaven unto earth looked attentively,

¹⁹Pandagu see kirja tulevase põlve rahva jaoks; siis rahvas, kes luuakse, kiidab Issandat,

²⁰To hear the groan of the prisoner, To loose sons of death,

²⁰et ta on vaadanud oma pühast kõrgusest, Issand on taevast vaadanud ilmamaad,

²¹To declare in Zion the name of Jehovah, And His praise in Jerusalem,

²¹et kuulda vangide ägamist ja vabastada surmalapsed,

²²In the peoples being gathered together, And the kingdoms — to serve Jehovah.

²²et Siionis kuulutataks Issanda nime ja Jeruusalemmas tema kiitust,

²³He hath humbled in the way my power, He hath shortened my days.

²³kui kõik rahvad ja riigid kogutakse kokku teenima Issandat.

²⁴I say, `My God, take me not up in the midst of my days,` Through all generations [are] Thine years.

²⁴Tema on teel nõrgestanud mu rammu, lühendanud mu päevi.

²⁵Beforetime the earth Thou didst found, And the work of Thy hands [are] the heavens.

²⁵Ma ütlen: 'Mu Jumal, ära võta mind ära keset mu eluiga; sinu aastad kestavad põlvest põlve!

²⁶They — They perish, and Thou remainest, And all of them as a garment become old, As clothing Thou changest them, And they are changed.

²⁶Muiste sa panid maale aluse ja taevas on su kätetöö.

²⁷And Thou [art] the same, and Thine years are not finished.

²⁷Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub; sa vahetad neid nagu riideid ja nad muutuvad.

²⁸The sons of Thy servants do continue, And their seed before Thee is established!

²⁸Aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe.

²⁹Su sulaste lapsed leiavad eluaseme ja nende sugu on kinnitatud sinu ees.'