1By David. Strive, Jehovah, with my strivers, fight with my fighters,
1Taaveti laul. Võitle, Issand, nende vastu, kes minu vastu võitlevad; sõdi nende vastu, kes minu vastu sõdivad!
2Take hold of shield and buckler, and rise for my help,
2Haara kätte kilp ja kaitsevari ning tõuse mulle abiks!
3And draw out spear and lance, To meet my pursuers. Say to my soul, `Thy salvation I [am].`
3Paljasta piik ja tapper minu tagaajajate vastu; ütle mu hingele: 'Mina olen sinu pääste!'
4They are ashamed and blush, those seeking my soul, Turned backward and confounded, Those devising my evil.
4Häbenegu ja jäägu pilgata need, kes kipuvad mu hinge kallale; taganegu häbiga need, kes mõtlevad mulle kurja teha!
5They are as chaff before wind, And a messenger of Jehovah driving away.
5Olgu nad kui aganad tuule käes ja Issanda ingel paisaku nad maha!
6Their way is darkness and slipperiness, And a messenger of Jehovah their pursuer.
6Nende tee olgu pime ja libe ja Issanda ingel jälitagu neid!
7For without cause they hid for me their netpit, Without cause they digged for my soul.
7Sest ilma põhjuseta on nad seadnud mulle oma varjatud võrgud, ilmaasjata on nad augu õõnestanud mu hingele.
8Meet him doth desolation — he knoweth not, And his net that he hid catcheth him, For desolation he falleth into it.
8Hukatus tulgu talle kätte aimamata ja tema võrk, mille ta salajasse on pannud, püüdku kinni teda ennast; sattugu ta sellesse hukatuseks!
9And my soul is joyful in Jehovah, It rejoiceth in His salvation.
9Aga minu hing ilutsegu Issandas, ta rõõmustugu tema päästest!
10All my bones say, `Jehovah, who is like Thee, Delivering the poor from the stronger than he, And the poor and needy from his plunderer.`
10Kõik mu luud-liikmed öelgu: 'Issand, kes on sinu sarnane, kes tõmbad välja hädalise selle käest, kes temast on tugevam, ja viletsa ja vaese tema riisuja käest?'
11Violent witnesses rise up, That which I have not known they ask me.
11Ülekohtused tunnistajad astuvad ette. Mida ma ei tea, seda nad küsivad minult.
12They pay me evil for good, bereaving my soul,
12Nad tasuvad head kurjaga; mu hing on maha jäetud.
13And I — in their sickness my clothing [is] sackcloth, I have humbled with fastings my soul, And my prayer unto my bosom returneth.
13Aga minul, kui nemad olid haiged, oli kotiriie kuueks; ma kurnasin oma hinge paastumisega; siis tulgu nüüd mu palve nende eest tagasi mu põue!
14As [if] a friend, as [if] my brother, I walked habitually, As a mourner for a mother, Mourning I have bowed down.
14Nagu sõbra, nagu venna pärast ma käisin kurvalt, ja nagu see, kes oma ema leinab, olin ma nukralt kummargil.
15And — in my halting they have rejoiced, And have been gathered together, Gathered against me were the smiters, And I have not known, They have rent, and they have not ceased;
15Aga kui mina vääratasin, rõõmutsesid nad ja tulid kokku; nad tulid kokku minu vastu, need lööjad, keda ma ei tundnud; nad laimasid ega lõpetanud;
16With profane ones, mockers in feasts, Gnashing against me their teeth.
16nad pilkasid mind ega jäänud vait, nad kiristasid hambaid mu peale.
17Lord, how long dost thou behold? Keep back my soul from their desolations, From young lions my only one.
17Issand, kui kaua sa vaatad seda? Too välja mu hing nende laastamisest, mu ainuke noorte lõvide käest!
18I thank Thee in a great assembly, Among a mighty people I praise Thee.
18Siis ma tänan sind suures koguduses ja kiidan sind hulga rahva seas.
19Mine enemies rejoice not over me [with] falsehood, Those hating me without cause wink the eye.
19Ärgu minust rõõmustugu need, kes põhjuseta on mu vaenlased; ja kes mind asjata vihkavad, ärgu pilgutagu silmi!
20For they speak not peace, And against the quiet of the land, Deceitful words they devise,
20Sest nemad ei räägi, mis rahu toob, vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu, kes vaikselt elavad maa peal.
21And they enlarge against me their mouth, They said, `Aha, aha, our eye hath seen.`
21Nad ajasid suu ammuli mu vastu ja ütlesid: 'Paras, paras! Me näeme oma silmaga!'
22Thou hast seen, O Jehovah, Be not silent, O Lord — be not far from me,
22Sina, Issand, näed seda, ära ole vait! Issand, ära ole minust kaugel!
23Stir up, and wake to my judgment, My God, and my Lord, to my plea.
23Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand, mõistma minule õiglast kohut ja ajama mu riiuasja!
24Judge me according to Thy righteousness, O Jehovah my God, And they do not rejoice over me.
24Mõista mulle kohut oma õiglust mööda, Issand, mu Jumal! Ära lase neil rõõmutseda minust!
25They do not say in their heart, `Aha, our desire.` They do not say, `We swallowed him up.`
25Ärgu nad öelgu oma südames: 'Paras! Seda meie hing tahtis!' Ärgu nad öelgu: 'Me oleme ta ära neelanud!'
26They are ashamed and confounded together, Who are rejoicing at my evil. They put on shame and confusion, Who are magnifying themselves against me.
26Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need, kes rõõmustavad mu õnnetusest; saagu häbi ja teotus riietuseks neile, kes suurustavad mu vastu!
27They sing and rejoice, who are desiring my righteousness, And they say continually, `Jehovah is magnified, Who is desiring the peace of His servant.`
27Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: 'Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!'
28And my tongue uttereth Thy righteousness, All the day Thy praise!
28Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest ja kiitku sind päevast päeva!