¹A Song, a Psalm, by sons of Korah, to the Overseer, `Concerning the Sickness of Afflictions.` — An instruction, by Heman the Ezrahite. O Jehovah, God of my salvation, Daily I have cried, nightly before Thee,

¹Korahi laste laul ja lugu. Laulujuhatajale: kurval viisil laulda; esralase Heemani õpetuslaul.

²My prayer cometh in before Thee, Incline Thine ear to my loud cry,

²Issand, mu pääste Jumal, päeval ma kisendan, öösel ma olen sinu ees.

³For my soul hath been full of evils, And my life hath come to Sheol.

³Tulgu mu palve sinu ette, pööra oma kõrv mu halisemise poole!

⁴I have been reckoned with those going down [to] the pit, I have been as a man without strength.

⁴Sest mu hing on täis õnnetust ja mu elu on jõudnud surmavalla lähedale.

⁵Among the dead — free, As pierced ones lying in the grave, Whom Thou hast not remembered any more, Yea, they by Thy hand have been cut off.

⁵Mind arvatakse nende liiki, kes lähevad alla hauda; ma olen nagu mees, kellel ei ole rammu!

⁶Thou hast put me in the lowest pit, In dark places, in depths.

⁶Olen valla lastud surnute juurde, just nagu mahalöödud, kes lebavad hauas, keda sa enam ei meenuta, kes sinu käest on lõigatud ära.

⁷Upon me hath Thy fury lain, And [with] all Thy breakers Thou hast afflicted. Selah.

⁷Sina oled mind pannud kõige sügavamasse hauda, pimedasse paika, suurtesse sügavustesse.

⁸Thou hast put mine acquaintance far from me, Thou hast made me an abomination to them, Shut up — I go not forth.

⁸Su vihaleek lasub mu peal, ja kõigi oma lainetega vaevad sa mind. Sela.

⁹Mine eye hath grieved because of affliction, I called Thee, O Jehovah, all the day, I have spread out unto Thee my hands.

⁹Mu tuttavad oled sa ajanud minust eemale ja oled mind teinud neile jäleduseks, ma olen kinni ega pääse välja.

¹⁰To the dead dost Thou do wonders? Do Rephaim rise? do they thank Thee? Selah.

¹⁰Mu silmad on otsa jäänud mu viletsuse pärast; sind, Issand, ma hüüan appi kogu päeva, ma laotan välja oma käed sinu poole.

¹¹Is Thy kindness recounted in the grave? Thy faithfulness in destruction?

¹¹Kas sina teed imet surnutele? Või tõusevad kadunud üles sind kiitma? Sela.

¹²Are Thy wonders known in the darkness? And Thy righteousness in the land of forgetfulness?

¹²Kas jutustatakse hauas sinu heldusest, kadupaigas sinu ustavusest?

¹³And I, unto Thee, O Jehovah, I have cried, And in the morning doth my prayer come before Thee.

¹³Kas tuntakse pimeduses sinu imetöid ja su õiglust unustusemaal?

¹⁴Why, O Jehovah, castest Thou off my soul? Thou hidest Thy face from me.

¹⁴Aga mina hüüan sind appi, Issand! Ja mu palve jõuab vara su ette.

¹⁵I [am] afflicted, and expiring from youth, I have borne Thy terrors — I pine away.

¹⁵Miks sina, Issand, heidad ära mu hinge ja paned oma palge mu eest varjule?

¹⁶Over me hath Thy wrath passed, Thy terrors have cut me off,

¹⁶Ma olen vilets ja vaagun hinge oma noorusest alates, ma kannan su ränki lööke, olen nõutu.

¹⁷They have surrounded me as waters all the day, They have gone round against me together,

¹⁷Sinu vihaleegid käivad mu üle, su rängad löögid muserdavad mind;

¹⁸Thou hast put far from me lover and friend, Mine acquaintance [is] the place of darkness!

¹⁸need ümbritsevad mind nagu vesi iga päev, need tiirlevad mu ümber üheskoos.

¹⁹Sa oled minust eemale ajanud mu armastajad ja mu sõbrad; mu tuttavaks on pimedus.