1يا ابني احفظ كلامي واذخر وصاياي عندك.
1Mu poeg, hoia mu sõnu ja pane mu käsud enesele tallele!
2احفظ وصاياي فتحيا وشريعتي كحدقة عينك.
2Pea mu käske, et sa jääksid elama, hoia mu õpetust kui oma silmatera!
3اربطها على اصابعك اكتبها على لوح قلبك.
3Seo need enesele sõrmede ümber, kirjuta need oma südamelauale!
4قل للحكمة انت اختي وادع الفهم ذا قرابة.
4Ütle tarkusele: 'Sa oled mu õde!' ja hüüa arukust sugulaseks,
5لتحفظك من المرأة الاجنبية من الغريبة الملقة بكلامها
5et see hoiaks sind võõra naise eest, võõramaa naise eest, kes räägib libedaid sõnu.
6لاني من كوة بيتي من وراء شباكي تطلعت
6Sest oma koja aknast, aknaavast ma vaatasin
7فرايت بين الجهال لاحظت بين البنين غلاما عديم الفهم
7ja nägin kogenematute seas, märkasin poiste hulgas arutut noormeest:
8عابرا في الشارع عند زاويتها وصاعدا في طريق بيتها
8ta käis mööda tänavat kuni selle nurgani ja sammus siis naise koja poole,
9في العشاء في مساء اليوم في حدقة الليل والظلام.
9videvikus, kui päev jõudis õhtule, südaööl ja pimedas.
10واذ بامرأة استقبلته في زي زانية وخبيثة القلب.
10Ja vaata, naine tuli temale vastu, hooraehtes ja kavala südamega.
11صخّابة هي وجامحة. في بيتها لا تستقر قدماها.
11Ta oli rahutu ja isemeelne, ta jalad ei püsinud kodus:
12تارة في الخارج واخرى في الشوارع. وعند كل زاوية تكمن.
12mõnikord oli ta tänaval, mõnikord turgudel, ja ta varitses iga nurga juures.
13فامسكته وقبّلته. اوقحت وجهها وقالت له
13Ta haaras temast kinni, suudles teda ja ütles temale häbitu näoga:
14عليّ ذبائح السلامة. اليوم اوفيت نذوري.
14'Ma pidin viima tänuohvreid ja ma tasusin täna oma tõotused.
15فلذلك خرجت للقائك لاطلب وجهك حتى اجدك.
15Seepärast ma tulin välja sulle vastu, sind otsima, ja ma leidsin su.
16بالديباج فرشت سريري بموشّى كتان من مصر.
16Ma katsin oma voodi vaipadega, kirju Egiptuse lõuendiga.
17عطرت فراشي بمرّ وعود وقرفة.
17Ma riputasin voodisse mürri, aaloed ja kaneeli.
18هلم نرتو ودّا الى الصباح. نتلذذ بالحب.
18Tule, joobume kallistustest hommikuni, tundkem rõõmu armastusest!
19لان الرجل ليس في البيت. ذهب في طريق بعيدة.
19Sest mu mees ei ole kodus, ta läks pikale teekonnale.
20اخذ صرّة الفضة بيده. يوم الهلال ياتي الى بيته.
20Ta võttis rahakukru kaasa, ta tuleb koju alles täiskuu ajaks.'
21اغوته بكثرة فنونها بملث شفتيها طوحته.
21Ta võrgutas teda paljude meelitussõnadega, ahvatles oma libedate huultega.
22ذهب وراءها لوقته كثور يذهب الى الذبح او كالغبي الى قيد القصاص
22Äkitselt läks mees temale järele, nagu härg, keda viiakse tappa, otsekui jalarauad meeletu karistuseks,
23حتى يشق سهم كبده. كطير يسرع الى الفخ ولا يدري انه لنفسه
23nagu lind, kes tõttab võrku ega tea, et see maksab tema hinge, kuni nool lõhestab ta maksa.
24والآن ايها الابناء اسمعوا لي واصغوا لكلمات فمي.
24Ja nüüd, pojad, kuulge mind, ja pange tähele mu suu sõnu!
25لا يمل قلبك الى طرقها ولا تشرد في مسالكها.
25Ärgu pöördugu su süda tema teedele, ära eksi tema radadele!
26لانها طرحت كثيرين جرحى وكل قتلاها اقوياء.
26Sest palju on mahalööduid, keda tema on viinud langusele, rohkesti on neid, keda tema on tapnud.
27طرق الهاوية بيتها هابطة الى خدور الموت
27Tema koda on põrgutee - see viib alla surma kambritesse.