1يا اله النقمات يا رب يا اله النقمات اشرق.
1Sa kättemaksu Jumal, Issand! Sa kättemaksu Jumal, hakka kiirgama!
2ارتفع يا ديان الارض. جاز صنيع المستكبرين.
2Tõuse, sa ilmamaa kohtumõistja, tasu kätte uhketele!
3حتى متى الخطاة يا رب حتى متى الخطاة يشمتون.
3Kui kaua õelad, kui kaua, Issand, õelad tohivad ilutseda?
4يبقون يتكلمون بوقاحة. كل فاعلي الاثم يفتخرون.
4Nad ajavad suust välja, räägivad jultunud sõnu, nad suurustavad, kõik need ülekohtutegijad.
5يسحقون شعبك يا رب ويذلون ميراثك.
5Nad rõhuvad su rahvast, Issand, ja vaevavad su pärisosa.
6يقتلون الارملة والغريب ويميتون اليتيم.
6Lesknaisi ja võõraid nad tapavad ja löövad maha vaeslapsi,
7ويقولون الرب لا يبصر واله يعقوب لا يلاحظ
7ja mõtlevad: 'Issand ei näe, Jaakobi Jumal ei saa aru.'
8افهموا ايها البلداء في الشعب ويا جهلاء متى تعقلون.
8Saage aru, te sõgedad rahva seast ja te albid! Millal te saate targaks?
9الغارس الاذن ألا يسمع. الصانع العين ألا يبصر.
9Kes kõrva on istutanud, kas tema ei peaks kuulma? Kes silma on valmistanud, kas tema ei peaks nägema?
10المؤدب الامم ألا يبكت. المعلم الانسان معرفة.
10Kas rahvaste karistaja ei peaks nuhtlema, tema, kes õpetab inimesele teadmist?
11الرب يعرف افكار الانسان انها باطلة.
11Issand teab inimese mõtteid, et need on tühised.
12طوبى للرجل الذي تؤدبه يا رب وتعلمه من شريعتك
12Õnnis on mees, keda sina, Issand, karistad ja kellele sina õpetad oma Seadust,
13لتريحه من ايام الشر حتى تحفر للشرير حفرة.
13et temale anda vaikset elu kurjal ajal, kuni õelale kaevatakse auku.
14لان الرب لا يرفض شعبه ولا يترك ميراثه.
14Sest Issand ei tõuka ära oma rahvast ega jäta maha oma pärisosa,
15لانه الى العدل يرجع القضاء وعلى اثره كل مستقيمي القلوب
15vaid kohus taotleb jälle õigust ja selle järgi käivad kõik, kes on õiglased südamelt.
16من يقوم لي على المسيئين. من يقف لي ضد فعلة الاثم.
16Kes seisab minu eest tigedate vastu? Kes astub välja minu eest ülekohtutegijate vastu?
17لولا ان الرب معيني لسكنت نفسي سريعا ارض السكوت.
17Kui Issand ei oleks olnud mulle abiks, siis oleks mu hing peagi leidnud aseme surmavaikuses.
18اذ قلت قد زلت قدمي فرحمتك يا رب تعضدني.
18Kui ma ütlesin: 'Mu jalg vääratab', siis sinu heldus, Issand, toetas mind.
19عند كثرة همومي في داخلي تعزياتك تلذذ نفسي.
19Kui mu südames oli palju muremõtteid, siis sinu lohutused trööstisid mu hinge.
20هل يعاهدك كرسي المفاسد المختلق اثما على فريضة.
20Kas peaks sinul olema ühist õnnetuse kohtujärjega, kus tehakse kurja seaduse varju all,
21يزدحمون على نفس الصدّيق ويحكمون على دم زكي.
21kus tungitakse hulgana õige inimese hinge kallale ja mõistetakse hukka vaga veri?
22فكان الرب لي صرحا والهي صخرة ملجإي
22Aga Issand on saanud mulle kindlaks varjupaigaks ja mu Jumal mu kaitsekaljuks, kus ma pelgupaika otsin.
23ويرد عليهم اثمهم وبشرهم يفنيهم. يفنيهم الرب الهنا
23Tema tasub neile kätte nende nurjatuse ja ta hukkab nad nende kurjuse pärast. Issand, meie Jumal, hukkab nad.