¹My soul is weary of my life; I will give free course to my complaint; I will speak in the bitterness of my soul.

¹Mu hing on elust tüdinud, ma annan voli oma kaebusele, ma räägin oma hingekibeduses,

²I will say unto God, Do not condemn me; Show me wherefore thou contendest with me.

²ma ütlen Jumalale: Ära mõista mind hukka! Anna mulle teada, miks sa mind kimbutad!

³Is it good unto thee that thou shouldest oppress, That thou shouldest despise the work of thy hands, And shine upon the counsel of the wicked?

³Kas sinu meelest on hea, et sa rõhud mind, et sa põlgad oma kätetööd, aga valgustad õelate nõupidamist?

⁴Hast thou eyes of flesh? Or seest thou as man seeth?

⁴Ons sul lihalikud silmad või näed sa, nagu inimene näeb?

⁵Are thy days as the days of man, Or thy years as man's days,

⁵Ons su päevad nagu inimese päevad või on su aastad nagu mehe aastad,

⁶That thou inquirest after mine iniquity, And searchest after my sin,

⁶et sa uurid mu süüd ja nõuad taga mu pattu,

⁷Although thou knowest that I am not wicked, And there is none that can deliver out of thy hand?

⁷kuigi sa tead, et mina ei ole süüdlane ja et ei ole kedagi, kes sinu käest võiks päästa?

⁸Thy hands have framed me and fashioned me Together round about; yet thou dost destroy me.

⁸Sinu käed kujundasid ja valmistasid mind üheskoos ümberringi - ja sa neelad mu ära!

⁹Remember, I beseech thee, that thou hast fashioned me as clay; And wilt thou bring me into dust again?

⁹Pea meeles, et sa mind oled teinud otsekui savist. Ja nüüd tahad mind jälle viia tagasi põrmu.

¹⁰Hast thou not poured me out as milk, And curdled me like cheese?

¹⁰Eks sa ole mind valanud nagu piima ja lasknud kalgendada juustu sarnaselt?

¹¹Thou hast clothed me with skin and flesh, And knit me together with bones and sinews.

¹¹Sa katsid mind naha ja lihaga ning põimisid ühte kontide ja kõõlustega.

¹²Thou hast granted me life and lovingkindness; And thy visitation hath preserved my spirit.

¹²Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu.

¹³Yet these things thou didst hide in thy heart; I know that this is with thee:

¹³Aga selle sa talletasid oma südamesse, ma tean, et sul oli meeles see:

¹⁴If I sin, then thou markest me, And thou wilt not acquit me from mine iniquity.

¹⁴kui mina pattu teen, siis valvad sina mind ega jäta mind karistamata.

¹⁵If I be wicked, woe unto me; And if I be righteous, yet shall I not lift up my head; Being filled with ignominy, And looking upon mine affliction.

¹⁵Häda mulle, kui oleksin süüdi! Aga isegi õigena ei julge ma pead tõsta, olles täis häbi ja nähes oma viletsust.

¹⁶And if [my head] exalt itself, thou huntest me as a lion; And again thou showest thyself marvellous upon me.

¹⁶Ja kui ma tõusekski, sa ajaksid mind taga nagu lõvi ja teeksid jälle mu kallal imetegusid.

¹⁷Thou renewest thy witnesses against me, And increasest thine indignation upon me: Changes and warfare are with me.

¹⁷Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid ja kasvatad oma viha mu vastu, üha pannes vaeva mulle peale.

¹⁸Wherefore then hast thou brought me forth out of the womb? I had given up the ghost, and no eye had seen me.

¹⁸Miks tõid mind välja emaihust? Oleksin ometi hinge heitnud, et ükski silm ei oleks mind näinud!

¹⁹I should have been as though I had not been; I should have been carried from the womb to the grave.

¹⁹Siis oleks mind viidud emaüsast hauda, otsekui mind ei oleks olnudki.

²⁰Are not my days few? cease then, And let me alone, that I may take comfort a little,

²⁰Eks lakka mu päevade pisku? Jäta mind, et võiksin olla pisutki rõõmsam,

²¹Before I go whence I shall not return, [Even] to the land of darkness and of the shadow of death;

²¹enne kui ma tagasitulekuta lähen pimeduse ja surmavarju maale,

²²The land dark as midnight, [The land] of the shadow of death, without any order, And where the light is as midnight.

²²maale, kus pimedus on pilkane, kus on surmavari ja kaos ja kus valguski on pimedus!'