¹Then Job answered and said,

¹Siis rääkis Iiob ja ütles:

²Even to-day is my complaint rebellious: My stroke is heavier than my groaning.

²'Mu kaebus on tänagi mässuline. Minu käsi lasub raskesti mu ohkamise kohal.

³Oh that I knew where I might find him! That I might come even to his seat!

³Oh, kui ma teaksin, kuidas ma teda leian, kuidas ma saaksin minna tema aujärje ette!

⁴I would set my cause in order before him, And fill my mouth with arguments.

⁴Siis ma paneksin oma kohtuasja tema ette ja täidaksin oma suu vastulausetega.

⁵I would know the words which he would answer me, And understand what he would say unto me.

⁵Ma tahaksin teada sõnu, millega ta mulle vastab, ja mõista, mis tal mulle on öelda.

⁶Would he contend with me in the greatness of his power? Nay; but he would give heed unto me.

⁶Kas ta oma kõikvõimsuses peaks minuga vaidlema? Ei, hea, kui ta mind tähelegi paneb.

⁷There the upright might reason with him; So should I be delivered for ever from my judge.

⁷Siis võiks õiglane temaga arutada ja ma pääseksin oma kohtumõistjast igaveseks.

⁸Behold, I go forward, but he is not [there]; And backward, but I cannot perceive him;

⁸Vaata, kui ma lähen itta, siis ei ole teda seal; või läände, siis ma teda ei märka.

⁹On the left hand, when he doth work, but I cannot behold him; He hideth himself on the right hand, that I cannot see him.

⁹Kui ta on põhjas tegutsemas, siis ma teda ei silma; kui ta pöörab lõunasse, siis ma teda ei näe.

¹⁰But he knoweth the way that I take; When he hath tried me, I shall come forth as gold.

¹⁰Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld.

¹¹My foot hath held fast to his steps; His way have I kept, and turned not aside.

¹¹Mu jalg on püsinud tema jälgedes, ma olen pidanud tema teed ega ole kõrvale läinud.

¹²I have not gone back from the commandment of his lips; I have treasured up the words of his mouth more than my necessary food.

¹²Tema huulte käskudest ei ole ma taganenud, ma olen oma põues talletanud sõnad tema suust.

¹³But he is in one [mind], and who can turn him? And what his soul desireth, even that he doeth.

¹³Aga tema on ainus ja kes saaks teda keelata? Mida tema hing ihaldab, seda ta ka teeb.

¹⁴For he performeth that which is appointed for me: And many such things are with him.

¹⁴Sest ta viib täide, mis mulle on määratud, ja seesugust on tal palju.

¹⁵Therefore am I terrified at his presence; When I consider, I am afraid of him.

¹⁵Seepärast ma tunnen hirmu tema palge ees, ja kui ma järele mõtlen, siis ma kardan teda.

¹⁶For God hath made my heart faint, And the Almighty hath terrified me;

¹⁶Jumal on teinud araks mu südame ja Kõigevägevam on see, kes mind hirmutab.

¹⁷Because I was not cut off before the darkness, Neither did he cover the thick darkness from my face.

¹⁷Kas ma pole hävinud pimeduse pärast, ja pilkane pimedus katab mu palet?