¹Is there not a warfare to man upon earth? And are not his days like the days of a hireling?

¹Eks ole inimesel maa peal võitlemist ja tema päevad nagu palgalise päevad?

²As a servant that earnestly desireth the shadow, And as a hireling that looketh for his wages:

²Otsekui sulane, kes igatseb varju, ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu,

³So am I made to possess months of misery, And wearisome nights are appointed to me.

³nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud ja mulle määrati vaevaööd.

⁴When I lie down, I say, When shall I arise, and the night be gone? And I am full of tossings to and fro unto the dawning of the day.

⁴Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: 'Millal võin tõusta?' ja kui olen üles tõusnud, siis: 'Millal tuleb õhtu?' Ma olen koiduni täis rahutust.

⁵My flesh is clothed with worms and clods of dust; My skin closeth up, and breaketh out afresh.

⁵Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga, mu nahk on kärnas ja kurtunud.

⁶My days are swifter than a weaver's shuttle, And are spent without hope.

⁶Mu päevad on kärmemad kui süstik ja lõpevad lootuseta.

⁷Oh remember that my life is a breath: Mine eye shall no more see good.

⁷Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.

⁸The eye of him that seeth me shall behold me no more; Thine eyes shall be upon me, but I shall not be.

⁸Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam.

⁹As the cloud is consumed and vanisheth away, So he that goeth down to Sheol shall come up no more.

⁹Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda.

¹⁰He shall return no more to his house, Neither shall his place know him any more.

¹⁰Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam.

¹¹Therefore I will not refrain my mouth; I will speak in the anguish of my spirit; I will complain in the bitterness of my soul.

¹¹Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.

¹²Am I a sea, or a sea-monster, That thou settest a watch over me?

¹²Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?

¹³When I say, My bed shall comfort me, My couch shall ease my complaint;

¹³Kui ma mõtlen: 'Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma',

¹⁴Then thou scarest me with dreams, And terrifiest me through visions:

¹⁴siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,

¹⁵So that my soul chooseth strangling, And death rather than [these] my bones.

¹⁵nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!

¹⁶I loathe [my life]; I would not live alway: Let me alone; for my days are vanity.

¹⁶Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.

¹⁷What is man, that thou shouldest magnify him, And that thou shouldest set thy mind upon him,

¹⁷Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,

¹⁸And that thou shouldest visit him every morning, And try him every moment?

¹⁸vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?

¹⁹How long wilt thou not look away from me, Nor let me alone till I swallow down my spittle?

¹⁹Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?

²⁰If I have sinned, what do I unto thee, O thou watcher of men? Why hast thou set me as a mark for thee, So that I am a burden to myself?

²⁰Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?

²¹And why dost thou not pardon my transgression, and take away mine iniquity? For now shall I lie down in the dust; And thou wilt seek me diligently, but I shall not be.

²¹Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd? Sest nüüd ma lähen mulda magama ja kui sa mind otsid, siis ei ole mind enam.'