¹Now a certain man was sick, Lazarus of Bethany, of the village of Mary and her sister Martha.

¹Aga keegi mees oli haige, Laatsarus Betaaniast, Maarja ja tema õe Marta külast;

²And it was that Mary who anointed the Lord with ointment, and wiped his feet with her hair, whose brother Lazarus was sick.

²Maarja oli aga see, kes võidis Issandat salviga ja kuivatas ta jalgu oma juustega; tema vend Laatsarus oligi haige.

³The sisters therefore sent unto him, saying, Lord, behold, he whom thou lovest is sick.

³Õed saatsid nüüd Jeesusele sõna: 'Issand, vaata, su sõber on haige.'

⁴But when Jesus heard it, he said, This sickness is not unto death, but for the glory of God, that the Son of God may be glorified thereby.

⁴Seda kuulnud, ütles Jeesus: 'See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks, et selle läbi austataks Jumala Poega.'

⁵Now Jesus loved Martha, and her sister, and Lazarus.

⁵Aga Jeesus armastas Martat ja ta õde ja Laatsarust.

⁶When therefore he heard that he was sick, he abode at that time two days in the place where he was.

⁶Kui ta nüüd kuulis, et Laatsarus on haige, jäi ta veel kaheks päevaks sinna, kus ta oli.

⁷Then after this he saith to the disciples, Let us go into Judaea again.

⁷Pärast seda ütles ta jüngritele: 'Läki jälle Juudamaale!'

⁸The disciples say unto him, Rabbi, the Jews were but now seeking to stone thee; and goest thou thither again?

⁸Jüngrid ütlesid talle: 'Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata, ja sina lähed jälle sinna?'

⁹Jesus answered, Are there not twelve hours in the day? If a man walk in the day, he stumbleth not, because he seeth the light of this world.

⁹Jeesus vastas: 'Eks päeval ole kaksteist tundi? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust.

¹⁰But if a man walk in the night, he stumbleth, because the light is not in him.

¹⁰Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust.'

¹¹These things spake he: and after this he saith unto them, Our friend Lazarus is fallen asleep; but I go, that I may awake him out of sleep.

¹¹Nii ta rääkis ja jätkas siis: 'Meie sõber Laatsarus magab, kuid ma lähen teda unest äratama.'

¹²The disciples therefore said unto him, Lord, if he is fallen asleep, he will recover.

¹²Siis ütlesid jüngrid talle: 'Issand, kui ta magab, siis ta saab terveks.'

¹³Now Jesus had spoken of his death: but they thought that he spake of taking rest in sleep.

¹³Ent Jeesus oli kõnelnud ta surmast, nemad aga arvasid, et ta kõneleb unne suikumisest.

¹⁴Then Jesus therefore said unto them plainly, Lazarus is dead.

¹⁴Nüüd siis ütles Jeesus neile täie selgusega: 'Laatsarus on surnud,

¹⁵And I am glad for your sakes that I was not there, to the intent ye may believe; nevertheless let us go unto him.

¹⁵ja ma rõõmustan teie pärast, et mind ei olnud seal, et te võiksite uskuda. Kuid läki tema juurde!'

¹⁶Thomas therefore, who is called Didymus, said unto his fellow-disciples, Let us also go, that we may die with him.

¹⁶Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: 'Lähme meiegi, et temaga koos surra!'

¹⁷So when Jesus came, he found that he had been in the tomb four days already.

¹⁷Kui nüüd Jeesus sinna jõudis, leidis ta, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas olnud.

¹⁸Now Bethany was nigh unto Jerusalem, about fifteen furlongs off;

¹⁸Betaania on aga Jeruusalemma lähedal, umbes paari miili kaugusel,

¹⁹and many of the Jews had come to Martha and Mary, to console them concerning their brother.

¹⁹ja palju juute oli tulnud linnast Marta ja Maarja juurde neid lohutama venna pärast.

²⁰Martha therefore, when she heard that Jesus was coming, went and met him: but Mary still sat in the house.

²⁰Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus tuleb, läks ta kohe talle vastu, aga Maarja jäi koju.

²¹Martha therefore said unto Jesus, Lord, if thou hadst been here, my brother had not died.

²¹Siis ütles Marta Jeesusele: 'Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.

²²And even now I know that, whatsoever thou shalt ask of God, God will give thee.

²²Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes Jumalalt palud.'

²³Jesus saith unto her, Thy brother shall rise again.

²³Jeesus ütles talle: 'Sinu vend tõuseb üles.'

²⁴Martha saith unto him, I know that he shall rise again in the resurrection at the last day.

²⁴Marta ütles talle: 'Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.'

²⁵Jesus said unto her, I am the resurrection, and the life: he that believeth on me, though he die, yet shall he live;

²⁵Jeesus ütles talle: 'Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.

²⁶and whosoever liveth and believeth on me shall never die. Believest thou this?

²⁶Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?'

²⁷She saith unto him, Yea, Lord: I have believed that thou art the Christ, the Son of God, [even] he that cometh into the world.

²⁷Marta ütles talle: 'Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema.'

²⁸And when she had said this, she went away, and called Mary her sister secretly, saying, The Teacher is her, and calleth thee.

²⁸Ja kui Marta seda oli öelnud, läks ta ja kutsus salaja oma õde Maarjat: 'Õpetaja on siin ja kutsub sind.'

²⁹And she, when she heard it, arose quickly, and went unto him.

²⁹Seda kuuldes tõusis Maarja otsekohe ja tuli tema juurde,

³⁰(Now Jesus was not yet come into the village, but was still in the place where Martha met him.)

³⁰sest Jeesus ei olnud jõudnud külasse, vaid oli alles seal paigas, kus Marta oli talle vastu tulnud.

³¹The Jews then who were with her in the house, and were consoling her, when they saw Mary, that she rose up quickly and went out, followed her, supposing that she was going unto the tomb to weep there.

³¹Kui nüüd juudid, kes olid ta juures kodus teda lohutamas, nägid Maarjat kiiruga tõusvat ja väljuvat, järgnesid nad talle, arvates, et ta läheb hauale nutma.

³²Mary therefore, when she came where Jesus was, and saw him, fell down at his feet, saying unto him, Lord, if thou hadst been here, my brother had not died.

³²Kui nüüd Maarja jõudis sinna, kus oli Jeesus, langes ta teda nähes ta jalge ette maha ja ütles talle: 'Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.'

³³When Jesus therefore saw her weeping, and the Jews [also] weeping who came with her, he groaned in the spirit, and was troubled,

³³Kui nüüd Jeesus nägi teda ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, ärritus ta vaimus ja võpatas

³⁴and said, Where have ye laid him? They say unto him, Lord, come and see.

³⁴ja ütles: 'Kuhu te olete ta pannud?' Nad ütlesid talle: 'Issand, tule ja vaata!'

³⁵Jesus wept.

³⁵Jeesus nuttis.

³⁶The Jews therefore said, Behold how he loved him!

³⁶Siis juudid ütlesid: 'Vaata, kuidas ta teda armastas!'

³⁷But some of them said, Could not this man, who opened the eyes of him that was blind, have caused that this man also should not die?

³⁷Aga mõned nende seast ütlesid: 'Kas see, kes on avanud pimeda silmad, ei oleks suutnud teha, et ka tema poleks surnud?'

³⁸Jesus therefore again groaning in himself cometh to the tomb. Now it was a cave, and a stone lay against it.

³⁸Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas ja kivi oli selle peal.

³⁹Jesus saith, Take ye away the stone. Martha, the sister of him that was dead, saith unto him, Lord, by this time the body decayeth; for he hath been [dead] four days.

³⁹Jeesus ütles: 'Tõstke kivi ära!' Surnu õde Marta ütles talle: 'Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.'

⁴⁰Jesus saith unto her, Said I not unto thee, that, if thou believedst, thou shouldest see the glory of God?

⁴⁰Jeesus ütles talle: 'Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?'

⁴¹So they took away the stone. And Jesus lifted up his eyes, and said, Father, I thank thee that thou heardest me.

⁴¹Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: 'Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud.

⁴²And I knew that thou hearest me always: but because of the multitude that standeth around I said it, that they may believe that thou didst send me.

⁴²Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.'

⁴³And when he had thus spoken, he cried with a loud voice, Lazarus, come forth.

⁴³Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: 'Laatsarus, tule välja!'

⁴⁴He that was dead came forth, bound hand and foot with grave-clothes; and his face was bound about with a napkin. Jesus saith unto them, Loose him, and let him go.

⁴⁴Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: 'Päästke ta lahti ning laske tal minna!'

⁴⁵Many therefore of the Jews, who came to Mary and beheld that which he did, believed on him.

⁴⁵Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarja juurde ja näinud, mis ta oli teinud.

⁴⁶But some of them went away to the Pharisees, and told them the things which Jesus had done.

⁴⁶Aga mõned neist läksid variseride juurde ja teatasid neile, mis Jeesus oli teinud.

⁴⁷The chief priests therefore and the Pharisees gathered a council, and said, What do we? for this man doeth many signs.

⁴⁷Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: 'Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti.

⁴⁸If we let him thus alone, all men will believe on him: and the Romans will come and take away both our place and our nation.

⁴⁸Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.'

⁴⁹But a certain one of them, Caiaphas, being high priest that year, said unto them, Ye know nothing at all,

⁴⁹Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: 'Teie ei tea mitte midagi

⁵⁰nor do ye take account that it is expedient for you that one man should die for the people, and that the whole nation perish not.

⁵⁰ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.'

⁵¹Now this he said not of himself: but, being high priest that year, he prophesied that Jesus should die for the nation;

⁵¹Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest.

⁵²and not for the nation only, but that he might also gather together into one the children of God that are scattered abroad.

⁵²Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku.

⁵³So from that day forth they took counsel that they might put him to death.

⁵³Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa.

⁵⁴Jesus therefore walked no more openly among the Jews, but departed thence into the country near to the wilderness, into a city called Ephraim; and there he tarried with the disciples.

⁵⁴Nüüd ei käinud Jeesus enam juutide keskel avalikult, vaid läks sealt ära kõrbelähedasse paika, Efraimi-nimelisse linna ning viibis seal koos jüngritega.

⁵⁵Now the passover of the Jews was at hand: and many went up to Jerusalem out of the country before the passover, to purify themselves.

⁵⁵Aga juutide paasapühad olid ligi ning maalt läksid paljud üles Jeruusalemma end paasapühade jaoks puhastama.

⁵⁶They sought therefore for Jesus, and spake one with another, as they stood in the temple, What think ye? That he will not come to the feast?

⁵⁶Siis nad otsisid Jeesust ja pärisid pühakojas seistes üksteiselt: 'Mis te arvate? Vaevalt ta tuleb pühadeks?'

⁵⁷Now the chief priests and the Pharisees had given commandment, that, if any man knew where he was, he should show it, that they might take him.

⁵⁷Aga ülempreestrid ja variserid olid andnud käsu, et kui keegi peaks teadma, kus Jeesus on, siis see annaks ta üles, et nad saaksid ta vahistada.