¹Onda se Bog sjeti Noe, svih zvijeri i sve stoke što bijaše s njim u korablji, pa pokrenu vjetar nad zemljom da uzbije vodu.

¹Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metsloomadele ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.

²Zatvoriše se izvori bezdanu i ustave nebeske, i dažd s neba prestade.

²Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati.

³Polako se povlačile vode sa zemlje. Nakon stotinu pedeset dana vode su jenjale,

³Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.

⁴a sedmoga mjeseca, sedamnaestog dana u mjesecu korablja se zaustavi na brdima Ararata.

⁴Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal.

⁵Vode su neprestano opadale do desetog mjeseca, a prvoga dana desetog mjeseca pokažu se brdski vrhunci.

⁵Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud.

⁶Kad je izminulo četrdeset dana, Noa otvori prozor što ga je načinio na korablji;

⁶Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,

⁷ispusti gavrana, a gavran svejednako odlijetaše i dolijetaše dok se vode sa zemlje nisu isušile.

⁷ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.

⁸Zatim ispusti golubicu da vidi je li voda nestala sa zemlje.

⁸Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.

⁹Ali golubica ne nađe uporišta nogama te se vrati k njemu u korablju, jer voda još pokrivaše svu površinu; on pruži ruku, uhvati golubicu te je unese k sebi u korablju.

⁹Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.

¹⁰Počeka još sedam dana pa opet pusti golubicu iz korablje.

¹⁰Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja.

¹¹Prema večeri golubica se vrati k njemu, i gle! u kljunu joj svjež maslinov list; tako je Noa doznao da su opale vode sa zemlje.

¹¹Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas õlipuu haljas leht. Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.

¹²Još počeka sedam dana pa opet pusti golubicu: više mu se nije vratila.

¹²Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.

¹³Šest stotina prve godine Noina života, prvoga mjeseca, prvog dana u mjesecu uzmakoše vode sa zemlje. Noa skine pokrov s korablje i pogleda: površina okopnjela.

¹³Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud.

¹⁴A drugoga mjeseca, sedamnaestog dana u mjesecu, zemlja bijaše suha.

¹⁴Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.

¹⁵Tada Bog reče Noi:

¹⁵Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles:

¹⁶"Iziđi iz korablje, ti, tvoja žena, tvoji sinovi i žene tvojih sinova s tobom.

¹⁶'Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised koos sinuga!

¹⁷Sa sobom izvedi sva živa bića, sva stvorenja što su s tobom: ptice, stoku i sve gmizavce što zemljom puze; neka zemljom vrve, plode se i na zemlji množe!"

¹⁷Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui loomad, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega koos välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!'

¹⁸I Noa iziđe, a s njime sinovi njegovi, žena njegova i žene sinova njegovih.

¹⁸Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised koos temaga.

¹⁹Sve životinje, svi gmizavci, sve ptice - svi stvorovi što se zemljom miču - iziđu iz korablje, vrsta za vrstom.

¹⁹Kõik loomad, kõik linnud ja kõik roomajad, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa.

²⁰I podiže Noa žrtvenik Jahvi; uze od svih čistih životinja i od svih čistih ptica i prinese na žrtveniku žrtve paljenice.

²⁰Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid.

²¹Jahve omirisa miris ugodni pa reče u sebi: "Nikad više neću zemlju u propast strovaliti zbog čovjeka, tÓa čovječje su misli opake od njegova početka; niti ću ikad više uništiti sva živa stvorenja, kako sam učinio.

²¹Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles oma südames: 'Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.

²²Sve dok zemlje bude, sjetve, žetve, studeni, vrućine, ljeta, zime, dani, noći nikada prestati neće."

²²Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.'