¹"A sada, gle, podruguju se mnome ljudi po ljetima mlađi od mene kojih oce ne bih bio metnuo ni s ovčarskim psima stada svojega.

¹Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on minust nooremad, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte sekka.

²Ta što će mi jakost ruku njihovih kad im muževna ponestane snaga ispijena glađu i oskudicom.

²Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,

³Glodali su u pustinji korijenje i čestar opustjelih ruševina.

³kui nad puudusest ja näljast kurnatuina närivad puhtaks isegi põuase maa, kus eile oli laastamine ja hävitus?

⁴Lobodu su i s grmlja lišće brali, kao kruh jeli korijenje žukino.

⁴Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks.

⁵Od društva ljudskog oni su prognani, za njima viču k'o za lopovima.

⁵Nad on teiste hulgast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale.

⁶Živjeli su po strašnim jarugama, po spiljama i u raspuklinama.

⁶Nad peavad elama orunõlvades, muld- ja kaljukoobastes.

⁷Urlik im se iz šikarja dizao; po trnjacima ležahu stisnuti.

⁷Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla -

⁸Sinovi bezvrijednih, soj bezimenih, bičevima su iz zemlje prognani.

⁸jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja aetud.

⁹Rugalicom sam postao takvima i njima sada služim kao priča!

⁹Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks.

¹⁰Gnušaju me se i bježe od mene, ne ustežu se pljunut' mi u lice.

¹⁰Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata.

¹¹I jer On luk mi slomi i satrije me, iz usta svojih izbaciše uzdu.

¹¹Sest Jumal vallandas mu ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid ohjad mu ees ära.

¹²S desne moje strane rulja ustaje, noge moje u bijeg oni tjeraju, put propasti prema meni nasiplju.

¹²Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid.

¹³Stazu mi ruše da bi me satrli, napadaju i ne brani im nitko,

¹³Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi.

¹⁴prolomom oni širokim naviru i kotrljaju se poput oluje.

¹⁴Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal.

¹⁵Strahote sve se okreću na mene, mojeg ugleda kao vjetra nesta, poput oblaka iščeznu spasenje.

¹⁵Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsekui tuulest viidud ja mu õnn on nagu möödunud pilv.

¹⁶Duša se moja rasipa u meni, dani nevolje na me se srušili.

¹⁶Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud.

¹⁷Noću probada bolest kosti moje, ne počivaju boli što me glođu.

¹⁷Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet.

¹⁸Muka mi je i halju nagrdila i stegla me k'o ovratnik odjeće.

¹⁸Suure jõuga haarab ta mind rõivaist; see pigistab mind otsekui kuuekaelus.

¹⁹U blato me je oborila dolje, gle, postao sam k'o prah i pepeo.

¹⁹Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks.

²⁰K Tebi vičem, al' Ti ne odgovaraš; pred Tobom stojim, al' Ti i ne mariš.

²⁰Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind.

²¹Prema meni postao si okrutan; rukom preteškom na me se obaraš.

²¹Sa oled muutunud julmaks mu vastu, sa kiusad mind oma vägeva käega.

²²U vihor me dižeš, nosiš me njime, u vrtlogu me olujnom kovitlaš.

²²Sa tõstad mind tuule kätte, lased mind ajada, tormihood lohistavad mind.

²³Da, znadem da si me smrti predao, saborištu zajedničkom svih živih.

²³Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma - kõigi elavate kogunemiskotta.

²⁴Al' ne pruža li ruku utopljenik, ne viče li kad padne u nevolju?

²⁴Eks rusu all olija siruta käed, eks hukkuja karju appi?

²⁵Ne zaplakah li nad nevoljnicima, ne sažalje mi duša siromaha?

²⁵Kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?

²⁶Sreći se nadah, a dođe nesreća; svjetlost čekah, a gle, zavi me tama.

²⁶Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.

²⁷Utroba vri u meni bez prestanka, svaki dan nove patnje mi donosi.

²⁷Mu sisemus keeb ega rahune, mind on tabanud viletsuspäevad.

²⁸Smrknut idem, al' nitko me ne tješi; ustajem u zboru - da bih kriknuo.

²⁸Ma käin mustana, aga mitte päikesest, tõusen koguduses üles ja karjun appi.

²⁹Sa šakalima sam se zbratimio i nojevima postao sam drugom.

²⁹Ma olen ðaakalitele vennaks ja jaanalindudele seltsiliseks.

³⁰Na meni sva je koža pocrnjela, i kosti mi je sažgala ognjica.

³⁰Mu ihunahk on muutunud mustaks ja mu kondid hõõguvad kuumusest.

³¹Tužaljka mi je ugodila harfu, svirala mi glas narikača ima.

³¹Mu kandlemängust kujunes lein ja mu vilepilliloost nutjate hääl.