1Ona tri čovjeka prestadoše Jobu odgovarati, jer je on sebe smatrao nevinim.
1Kui need kolm meest loobusid Iiobile vastamast, sellepärast et ta oma silmis õige oli,
2Nato se rasrdi Elihu, sin Barakeelov, iz Buza, od plemena Ramova: planu gnjevom na Joba zato što je sebe držao pravednim pred Bogom;
2siis süttis põlema buuslase Eliihu, Baarakeli poja viha; ta oli Raami suguvõsast. Ja ta viha süttis põlema Iiobi vastu, sellepärast et too pidas ennast Jumalast õigemaks.
3a planu gnjevom i na tri njegova prijatelja jer nisu više našli ništa što bi odgovorili te su tako Boga osudili.
3Ta viha süttis põlema ka tema kolme sõbra vastu, sellepärast et need ei olnud leidnud vastust, millega nad oleksid saanud Iiobi süüdi mõista.
4Dok su oni govorili s Jobom, Elihu je šutio, jer su oni bili stariji od njega.
4Eliihu oli oodanud, kuni nad Iiobiga rääkisid, sest nad olid temast vanemad.
5Ali kad vidje da ona tri čovjeka nisu više imala odgovora u ustima, planu od srdžbe.
5Aga kui Eliihu nägi, et nende kolme mehe suus ei olnud vastust, siis ta viha süttis põlema.
6I progovorivši, Elihu, sin Barakeelov, iz Buza, reče: "Po godinama svojim još mlad sam ja, a u duboku vi ste ušli starost; bojažljivo se zato ja ustezah znanje svoje pokazati pred vama.
6Ja buuslane Eliihu, Baarakeli poeg, rääkis ning ütles: 'Mina olen ealt noorim, aga teie olete elatanud, sellepärast ma olin tagasihoidlik ja kartsin teile kuulutada oma arvamust.
7Mišljah u sebi: 'Govorit će starost, mnoge godine pokazat će mudrost.'
7Ma mõtlesin: Kõnelgu päevad ja aastate rohkus õpetagu tarkust.
8Uistinu, dah neki u ljudima, duh Svesilnog mudrim čini čovjeka.
8Tõesti, inimeste sees olev vaim, Kõigevägevama hingeõhk annab neile arukuse.
9Dob poodmakla ne daje mudrosti a niti starost pravednosti uči.
9Ei ole eakad mitte alati targemad ega mõista üksnes vanad, mis on õige.
10Zato vas molim, poslušajte mene da vam i ja znanje svoje izložim.
10Seepärast ma ütlen: Kuule mind, minagi tahan kuulutada oma arvamust.
11S pažnjom sam vaše besjede pratio i razloge sam vaše saslušao dok ste tražili što ćete kazati.
11Vaata, ma ootasin, mis teil on öelda, ma kuulatasin teie tarkust, siis kui te otsisite sõnu.
12Na vama moja sva bijaše pažnja, al' ne bi nikog da Joba pobije ni da mu od vas tko riječ opovrgne.
12Ma panin siis teid tähele, ja vaata, ükski teist ei kutsunud Iiobit korrale, ükski ei vastanud tema sõnadele.
13Nemojte reći: 'Na mudrost smo naišli! Bog će ga pobit jer čovjek ne može.'
13Ärge seepärast mõtelge: 'Meie oleme leidnud tarkuse.' Jumal ajab ta minema, mitte inimene.
14Nije meni on besjedu upravio: odvratit mu neću vašim riječima.
14Minu vastu ei ole ta oma sõnu seadnud ja teie sõnadega ei taha ma temale vastata.
15Poraženi, otpovrgnut ne mogu, riječi zapeše u grlu njihovu.
15Nad on ehmunud, nad ei vasta enam, neil on sõnad lõppenud.
16Čekao sam! Al', gle, oni ne zbore. Umukoše, ni riječ više da kažu!
16Kas pean ootama, sellepärast et nad ei räägi, et nad seisavad siin ega vasta enam?
17Na meni je da progovorim sada, znanje ću svoje i ja izložiti.
17Ma tahan anda vastuseks omaltki poolt osa, ma tahan kuulutada ka oma arvamust.
18Riječi mnoge u meni naviru dok iznutra moj duh mene nagoni.
18Sest ma olen täis sõnu, vaim mu sees sunnib mind.
19Gle, nutrina mi je k'o mošt zatvoren, k'o nova će se raspući mješina.
19Vaata, mu sees on nagu vein, millel puudub väljapääs: otsekui uus nahkastja on see lõhkemas.
20Da mi odlane, govorit ću stoga, otvorit ću usne i odvratit' vama.
20Ma pean rääkima, et saada enesele õhku, pean avama huuled ja vastama.
21Nijednoj strani priklonit se neću niti laskat ja namjeravam kome.
21Ma ei taha nüüd olla erapoolik ega kedagi meelitada.
22Laskati ja ne umijem nikako, jer smjesta bi me Tvorac moj smaknuo.
22Sest ma ei või meelitada: kui kergesti võiks mu Looja mind siis ära võtta.