1Elihu nastavi i reče:
1Ja Eliihu jätkas ning ütles:
2"Strpi se malo, pa ću te poučit', jer još nisam sve rekao za Boga.
2'Olgu sul minuga pisut kannatust, siis ma õpetan sind, sest mul on veel Jumala heaks sõnu!
3Izdaleka ću svoje iznijet' znanje da Stvoritelja svojega opravdam.
3Ma tahan tuua oma tarkuse kaugemalt ja anda õiguse oma Loojale.
4Zaista, za laž ne znaju mi riječi, uza te je čovjek znanjem savršen.
4Sest mu sõnad pole tõesti mitte valed, täiuslik teadja on su ees.
5Gle, Bog je silan, ali ne prezire, silan je snagom razuma svojega.
5Vaata, Jumal on vägev, kuid ta ei põlga kedagi, vägev on tema südame jõud!
6Opakome on živjeti ne daje, nevoljnicima pravicu pribavlja.
6Õelat ei jäta ta elama, aga viletsaile annab ta õiguse.
7S pravednika on očiju ne skida, na prijestolje ih diže uz kraljeve da bi dovijeka bili uzvišeni.
7Ta ei pööra oma silmi ära õigete pealt, vaid paneb need koos kuningatega igaveseks istuma aujärjele, ja nad ülendatakse.
8Ako su negvam' oni okovani i užetima nevolje sputani,
8Ja kui nad on pandud ahelaisse, vangistatud viletsuse köidikuisse,
9djela njihova on im napominje, kazuje im grijeh njine oholosti.
9siis ta heidab neile ette nende tegu ja üleastumisi, et nad on olnud ülemeelikud,
10Tad im otvara uho k opomeni i poziva ih da se zla okane.
10ja avab nende kõrvad hoiatuseks ning käsib neid taganeda ülekohtust.
11Poslušaju li te mu se pokore, dani im završavaju u sreći, u užicima godine njihove.
11Kui nad siis kuulavad ja teenivad teda, siis nad lõpetavad oma päevad õnnes ja aastad õndsuses.
12Ne slušaju li, od koplja umiru, zaglave, sami ne znajući kako.
12Aga kui nad ei kuula, siis nad tormavad oda otsa ja heidavad arutuina hinge.
13A srca opaka mržnju njeguju, ne ištu pomoć kad ih on okuje;
13Südamest jumalatud peavad viha, nad ei hüüa appi, kui ta on nad vangistanud.
14u cvatu svoga dječaštva umiru i venu poput hramskih milosnika.
14Nende hing sureb noorelt ja nende elu pordumeeste seas.
15Nevoljnog on bijedom njegovom spasava i u nesreći otvara mu oči:
15Ta päästab viletsa tema viletsuse kaudu ja avab tema kõrva, kui ta on hädas.
16izbavit će te iz ždrijela tjeskobe k prostranstvima bezgraničnim izvesti, k prepunu stolu mesa pretiloga.
16Ta meelitaks sindki kitsikuse kurgust piiramata avarusse ja su laud oleks täis rasvast rooga.
17Ako sudio nisi opakima, ako si pravo krnjio siroti,
17Aga sa oled täis õelate kohut, kohus ja õigus tabavad sind.
18nek' te obilje odsad ne zavede i nek' te dar prebogat ne iskvari.
18Hoia, et viha sind liialt ei mõjustaks ja rohke lunaraha sind ei eksitaks!
19Nek' ti je gavan k'o čovjek bez zlata, a čovjek jake ruke poput slaba.
19Kas su õilsus on küllaldane? Ei aita kuld ega kõik su jõupingutused!
20Ne goni one koji su ti tuđi da rodbinu na njino mjesto staviš.
20Ära igatse ööd, kui rahvad tõusevad oma asemeilt!
21Pazi se da u nepravdu ne skreneš, jer zbog nje snađe tebe iskušenje.
21Hoidu pöördumast ülekohtu poole, sest seda sa eelistad viletsusele!
22Gle, uzvišen je Bog u svojoj snazi! Zar učitelja ima poput njega?
22Vaata, Jumal toimib võimsalt oma jõus! Kes oleks seesugune õpetaja nagu tema?
23Tko je njemu put njegov odredio? Tko će mu reći: 'Radio si krivo'?
23Kes on temale määranud ta tee, ja kes julgeks öelda: 'Sa oled ülekohut teinud'?
24Spomeni se veličati mu djelo što ga pjesmama ljudi opjevaše.
24Pea meeles, et sinagi pead ülistama tema tööd, millest inimesed on laulnud!
25S udivljenjem svijet čitav ga promatra, divi se čovjek, pa ma izdaleka.
25Kõik inimesed näevad seda - inimene vaatab seda kaugelt.
26Veći je Bog no što pojmit' možemo, nedokučiv je broj ljeta njegovih!
26Vaata, Jumal on suur ja meie ei mõista teda, tema aastate arv on uurimatu.
27U visini on skuplja kapi vode te dažd u paru i maglu pretvara.
27Sest ta tõmbab veepiisad üles: need nõrguvad tema udust vihmaks,
28Pljuskovi tada pljušte iz oblaka, po mnoštvu ljudskom dažde obilato.
28mida pilved kallavad ja tilgutavad paljude inimeste peale.
29Tko li će shvatit' širenje oblaka, tutnjavu strašnu njegovih šatora?
29Tema, kes korraldab ka pilvekihte, oma kojast müristamist,
30Gle, on nad sobom razastire svjetlost i dno morsko on vodama pokriva.
30vaata, ta laotab talle oma valgust ja katab sellega mere põhjad.
31Pomoću njih on podiže narode, u izobilju hranom ih dariva.
31Sest sellega ta toidab rahvaid ja annab külluses rooga.
32On munju drži objema rukama i kazuje joj kamo će zgoditi.
32Ta võtab välgu oma kätte ja käsib sellel märki tabada.
33Glasom gromovnim sebe navješćuje, stiže s gnjevom da zgromi opačinu.
33Tema mürin kuulutab sellest, loomakarigi kuulutab tõusvat tormi.