¹Da, od toga i moje srce drhti i s mjesta svoga iskočiti hoće.

¹Sellepärast väriseb minugi süda ja hüppab paigast.

²Čujte, čujte gromor glasa njegova, tutnjavu što mu iz usta izlazi.

²Kuulge, kuulge tema hääle mürinat ja kõminat, mis tuleb ta suust!

³Gle, munja lijeće preko cijelog neba - i sijevne blijesak s kraja na kraj zemlje -

³Selle ta päästab lahti kogu taeva alla ja oma välgu maailma äärteni.

⁴iza nje silan jedan glas se ori: to On gromori glasom veličajnim. Munje mu lete, nitko ih ne priječi, tek što mu je glas jednom odjeknuo.

⁴Selle taga möirgab tema hääl: ta müristab oma võimsa häälega ega peata välke, kui tema häält kuuldub.

⁵Da, Bog gromori glasom veličajnim, djela velebna, neshvatljiva stvara.

⁵Jumal müristab oma häälega imepärasel viisil, ta teeb suuri tegusid, mida meie ei mõista.

⁶Kad snijegu kaže: 'Zasniježi po zemlji!' i pljuskovima: 'Zapljuštite silno!'

⁶Sest ta ütleb lumele: 'Lange maa peale!' ja vihmasabin ning vihmavaling on tema tugevus.

⁷svakom čovjeku zapečati ruke da svi njegovo upoznaju djelo.

⁷Ta paneb siis igamehe käe kinni otsekui pitseriga, et kõik inimesed tunneksid ta tegu.

⁸U brlog se tad zvijeri sve uvuku i na svojem se šćućure ležaju.

⁸Siis läheb metsloom oma peidupaika ja jääb oma pessa.

⁹S južne se strane podiže oluja, a studen vjetri sjeverni donose.

⁹Lõunakambrist tuleb tuulispea ja põhjatuulega külm.

¹⁰Već led od daha Božjega nastaje i vodena se kruti površina.

¹⁰Jumala hingusest tekib jää ja tardub veepind.

¹¹I opet vodom puni on oblake, i sijevat' stanu oblaci munjama;

¹¹Ta koormab ka pilvi niiskusega, pilved pilluvad tema välku.

¹²kruže posvuda po volji njegovoj, što im naloži, to će izvršiti na licu cijelog kruga zemaljskoga.

¹²Need rändavad ringi tema juhtimisel, et teha kõike, mida ta neil käsib maailmas ja maa peal,

¹³Šalje ih - ili da kazni narode, ili da ih milosrđem obdari.

¹³olgu vitsana, kui ta maale tarvis, olgu armuna, kui ta seda osutab.

¹⁴Poslušaj ovo, Jobe, umiri se i promotri djela Božja čudesna.

¹⁴Kuule seda, Iiob, peatu ja pane tähele Jumala imetegusid!

¹⁵Znaš li kako Bog njima zapovijeda, kako munju iz oblaka svog pušta?

¹⁵Kas sa mõistad, kuidas Jumal annab neile käsu ja laseb oma pilvest välgu sähvatada?

¹⁶Znaš li o čem vise gore oblaci? Čudesna to su znanja savršenog.

¹⁶Kas sa mõistad pilvede sõudu, ülima tarkuse imetegu?

¹⁷Kako ti gore od žege haljine u južnom vjetru kad zemlja obamre?

¹⁷Sina, kellel riided kuumavad, kui ta lõunatuulega suigutab maad,

¹⁸Zar si nebesa s njim ti razapeo, čvrsta poput ogledala livenog?

¹⁸kas sa koos temaga laotad pilvekatet, vastupidavat nagu valatud peeglit?

¹⁹DÓe naputi me što da mu kažemo: zbog tmine se ne snalazimo više.

¹⁹Õpeta meid, mida me peaksime temale ütlema; pimeduse tõttu ei saa me millestki aru.

²⁰Zar ćeš mu reći: 'Hoću govoriti'? Ili na propast vlastitu pristati?

²⁰Kas peaks temale jutustatama, et mina tahan rääkida? Kui keegi kõneleb, kas seda siis temale teada antakse?

²¹Tko, dakle, može u svjetlost gledati na nebesima što se sja blistavo kada oblake rastjeraju vjetri?

²¹Kui nüüd ei nähta valgust, mis hiilgab pilvedes, siis puhub tuul ja toob selguse.

²²Sa sjevera k'o zlato je bljesnulo: veličanstvom strašnim Bog se odjenu!

²²Põhja poolt tuleb kuldne hiilgus - Jumala ümber on hirmuäratav aupaiste.

²³Da, Svesilnog doseći ne možemo, neizmjeran je u moći i sudu, velik u pravdi, nikog on ne tlači.

²³Kõigevägevam - temani me ei jõua, tema on suur jõult ja rikas õiglusest, tema ei riku õigust.

²⁴Zato ljudi svi neka ga se boje! Na mudrost oholu on i ne gleda!"

²⁴Seepärast peavad inimesed teda kartma, tema ei vaata kedagi, kes on enese meelest tark.'